Põlendmaa küla Mihkel  Vaarmanni talupere 

Mihkel  Vaarmanni pere — Maria,  Adela,  Jüri,  Natalia, Ksenia;

Jüri Varma pere  —  Mihhail, Liidia, Leili;

Natalia  ja  Aleksander Sutt —  Endel;

Ksenia ja Oskar Adelbert —  Arvo, Elmu;

Endel Sutt ja Leonilla Kannusaar-Sutt —  Anne, Aadu, Jaan, Riina.

 

            Põlendmaa küla on asustatud üle-eelmise sajandi teisel poolel, mil  „jagati” kunagise metsatule-kahju tagajärjel tekkinud vabu maid teatud soodustustega, eelistatult vene usku talupidajatele. Nii oligi Põlendmaa küla saanud  omale nime  põlenud metsamaa kaudu.                                                                      Põlendmaa küla nimi jäigi Mihkel Vaarmanni talupere rahva suus talu nimena kasutusele hilisematelgi aegadel. Teiste naabertalude nimed olid igapäevases kõnepruugis enam kasutuses kui Mihkel Vaarmanni  talu nimi. Vahetuteks naabriteks olid Tanioja, Milleri, Oraste, Tali nimelised talud. Eeltoodu ja kõik järgnev ses kirjatükis pärineb minu emalt kuuldust ja minu vahetutest karjapoisi mälestuste aastatest 1947 ja 1949. Nende sõjajärgsete aastate peategelasteks olid Jüri Varma [ eestistatud Vaarmann ] ise ja tema pere 1926. aastal sündinud kaksikud Liidia ja Leili. Nende vend Mihhail oli uppumissurma läbi Pärnu jões, Urumarjal lahkunud 1940. aasta suvel.                                                Meie ema oli Mihkli tütardest kõige noorem, sündinud tema teisest naisest. Nagu ta ise rääkis, oli ta toonaste aegade kohaselt suviti teistes taludes tüdrukuks olnud, mis tähendas naistepäraseid talutöid väljaspool kodutalu. Eks siit ole pärit ka tema rikkalik talutöö kogemus.  Nii mõnigi kord vihjas ta  oma  meenutustes isakodus usupühade tähtsuse eelistustele õigeaegselt tegemata jäänud talutööde ees. Veel oli meie ema mõnda aega töötanud Sindi kalevivabrikus, enne kui ta oma emapoolsete sugulaste juures Aesoo külas Kõrgojal, peale laulatust Suure-Jaani kirikus Oskar Adelbertiga 1935. aastal pulmad ära pidas.                                                                                                                                                                      Ja just meie isa Oskari kaudu tulevad Paidest tema vennanaise surma järgselt [ 1945 ] Põlendmaale tema venna, Aleksandri pere lapsed Linda ja Karli. Nemad siis ja nende õed-vennad Tiiu, Ants ja Elvi, olid jäänud ilma isata, kui ta 1941. aasta küüditamise päeval [ 15. juuni 1941 ] oli  arreteeritud ja siis ära, Venemaale vangi viidud.  Ants ja Elvi pannakse lastekodusse, 4-aastane Tiiu leiab kodu meie peres, Vändras. Ja veel meie isast — ta oli   mittesõjaväekohuslane lapsepõlves põetud sarlakitest saadud  kuulmis- ja kõnehäire tõttu. Sellest tulenevalt ja tänu tema vorstmeistri ja lihuniku kutsele oli meie pere noil rasketel sõja ja hilisematelgi aegadel siiski ära toidetud, pealegi enam kui rahuldavalt.                              Minu mälestustes on mul kokkupuuteid Põlendmaa rahvaga ennesõjaaegsest ajast Leili ja Liidiaga ning ka Endliga. Nad  olid suvisel ajal kirikupühade puhul tulnud meile  külla, või siis muul ajal lihtsalt külla; laud oli meil olnud ikka hea ja paremaga kaetud, mida ema hilisematel aegadel ei häbenenud meenutada.  Meie peres liikus alati ka võõrast rahvast, sest Vändra ümbruskonna talumeestel oli isa juurde  ikka asja kas vorsti-singi tegemise või loomatapu, sageli nõnda öeldud —  hädatapu asjus.         Kuna Vaarmanni pere oli apostliku õigeusu kirikuga põhjalikult seotud, on mulle meelde jäänud üks suvine kirikuskäik, kui ema pidi minuga  ühe käe otsas ja siis teise käega süles hoitud väikevend Elmuga    Tori-Selja raudteejaamast, kuhu olime Vändrast rongiga saabunud, Tori vene õigeusu kirikusse jumalateenistuse alguseks kohale tõttama. Olgu siinkohal täheldatud, et meie isa oli luteri usku, kuid tema lapsed aga ristitud vene õigeusku.                                                                                              Sõda ja sõja aeg möödusid Varma  talu rahvale ilma suuremate katsumusteta. Rasked ajad tulid alles peale sõda, kui taastatud nõukogude võim hakkas kunagise, ennesõjaaegse Kaitseliidu liiget, Kalda Aleksit, Maria abikaasat, vangistusega Mordva vangilaagrisse saatmisega nuhtlema. Veel pidi Pärnu elanikuna Saksa sõjaväe abiteenistusse värvatud Endel Sutt peale sõda end võimude eest varjama, et mitte olla saadetud teenistuse eest Saksa sõjaväes Siberi vangilaagrisse.                                                Mäletan Endlit sellest ajast, kui ta oli  meil,  nii  paar-kolm kuud. Ilmselt oli see  1945/1946 aasta, või siis 1946/1947 talvel. Lapsed, me ei teadnud, et  ta oli  tagaotsitav, me ei pidanudki sellest midagi teadma. Kellelegi küll ei tohtinud me temast rääkida ja ka teisi lapsi ei lubatud meile tulla. Endel oli meie Vändra kahetoalise korteri tagatoas. Siis ta tegigi seal valmis isa endisaegsetest nahavarudest emale kroomnahksed säärikud, tikutatud taldadega ja puha.  Mingil hilisemal, suvisel ajal  käis ta veel soolo mootorrattaga Vändras. Siis ära, Pärnu poole sõites, sõidutas ta ka mind tagaistmel läbi alevi.                  1947. aasta suveks pandi mind Põlendmaale, onu Jüri tallu karjaseks. Sain siis sel suvel [ 11. juulil ] 10 aastaseks. Taluperre kuulusid siis peale peremees Jüri ja tema 1926. aastal sündinud tütarde Liidia ja Leili  veel meie kõigi vanatüdrukust tädi Adela. Adelal oli heas korras Eesti ajast hoitud jalgratas, millega aruharva lubati mul käia Poe [ Anu? ] talus posti järgi! Nagu  jutuks oli, oli  Endel tihtipeale käinud ka omainimesena Põlendmaal.                                                                                                                  1947. aasta suvi oli see aeg, mil eesti talu elas veel sõjajärgse aja mitte just kõige karmimate maaelu reeglite kohaselt. Varma Jüri talus olid töötegijateks Liidi ja Leili, jõudumööda ka vanemat põlvkonda  esindavad õde-venda Adela ja Jüri. Lehmakarjas, kuhu mind oli karjapoisike võetud, oli 4 – 5 lehma, mõni mullikas ja ka vist sama palju lambaid. Seadki olid olemas. Peamine talutöö suvel oligi heinategu —   käsitsi niitmine, loo võtmine, mis lõpuks kuhjadesse koguti. Ja muidugi ka hobused, neist ühe nimi oli Tolli, tema oli sõjaväe taustaga, tragi loom. Looreha ees ja saadudes kuiva heina kokkuvedamisel olin siis mina temaga heinateol ametis. Liidi ja Leili lüpstud ning kaevus jahutatud-hoitud piima kogunes nii palju, et mõned korrad nädalas tuli meiereisse viia, lisaks oma talu piimanõudele  olid veel  Tanioja või siis Oraste talu omad, nii et piimaveoks seatud vankri vankrikehad olid nõudega kaetud. Meierei asus Taali-Tori poole, kümne kilomeetri kaugusel.                                              Karjapoiss äratati varakult, kella kuue paiku üles, et lehmad ja lambad karjamaale sööma saada. Suvine magamine oli rehetoa lakas, esiti eelmisest suvest jäänud, hiljem aga juba  hästi lõhnavates, värsketes, kuid putukaterohketes heintes. Karjamaa jäi toa juurest, nagu seda igapäevaselt kutsuti, kodust mitte enam kui poole kilomeetri kaugusele. Toa tagant kulges suur magistraalkraav, mis  viis Kikepera raba poole jäävate heina- ja karjamaade veed Vaskjõkke. Üle selle kraavi tõi sild teeotsa suure tee pealt ka meie talu õuele. Kraav oli kaevatud juba enne sõda, Eesti ajal ning sellest väljakaevatud muld ja rähk moodustasid korraliku teekeha, miskaudu sai seda teedpidi heina- ja karjamaale ning põldude vahele. Teispoole kraavi jäid  Tali ja Oraste talu maad. See kraav läks juba mõnesaja meetri kauguselt suure tee alt läbi, nii et Pärnu poolt tulles, Milleri ja Tanioja taludest mööda, sai otseteed-  pidi   meie talu õuele. Ait ja laut  jäid vasakule, nende vasta,  teispoole teekohta, paremale jäi aga suur remmelgas ja selle alla vilusse kelder. Edasi jäid vasakut kätt veel küün ja mingi vana ehituse ase ning veel kooguga kaev. Teine kaev, kus piima jahutati ja loomadele joogivett ammutati, oli laudale veelgi lähemal, karjaõuel. Edasi kulgeski teekoht juba  silla peale, üle  suure kraavi, tagasi selle Pärnu poolt tuleva suure tee peale, mis kahe kilomeetri kaugusele Põlendmaa küla keskusesse viis ning sealt edasi,  Kildemaa meiereist  mööda ja juba  Pärnu Paide maanteele sai.                                                                       Õlgkatusega rehielamu oli ehitatud  1920-datel aastatel, mis oli tolle aja kohta küll juba vanamoodne, kuulus aega, mil vilja kuivatati ja kootidega „rehte peksti” rehetoas. Hoone keskele jäi  suure ahju ja kõrgete lagedega rehetuba, kus päevane elu ja tubaste tööde tegemine käis. Paremale poole, kui väljast, õue pealt tulla, jäid magamiskohtadega kaks kambrit, mõlemail neist üheks seinaks  ahju soemüür. Ahju taha, hoone tagumisse välisseina jäi veel üks ühe voodikohaga väiksem kamber. Rehetoast vasakule avanes uks rehe alla, kust redeliga sai pööningule ja sealt lakka, siis juba teise  redeliga ka rehetoa kõrge lae peale. Rehe all hoiti hobuste riistu —  reed-vankrid ja  muid talutöö tarvis riistu. Siit avanesid suured, läbisõidetavad väravad hoone ette ja taha. Vasakule poole hoone otsa jäi  veel väljast eraldi lukustatava ukse ja viljasalvedega ait. Lõuna poole, kambrite akende alla, maja otsa jäi peenramaa,  marjapõõsad ja mõned õunapuud.                                                                                            Söögikorrad olid enam-vähem kindlaks määratud aegadel ja kogu perele ühel ajal. Esimene söögikord oli keskhommikul, kui põllutöölt sööma kutsuti. Söögilaud oli otsapidi rehetoa õuepoolse akna all, istumiseks kasutati pikki pinke, olid ka mõned toolid. Söögiks oli tavaliselt „mundris” kartul, mida igaüks ise kooris, siis noaga suutäie lõikas ning noa otsas ühisesse kastmekaussi torkas ja sealt siis juba suhu. Silku tuli samuti noaga vastu pöialt suutäie kaupa jupitada. On meeles suvine söögikord, kui kastmekausis oli silgu soolvette segatud pipratera suurusega, oma aias kasvatatud ja kuivatatud maitseainesegu. Leiba lõikas peremees ise, üle terve oma ahjus küpsetatud pätsi viiludeks. Kui oli ikka kogu pere lauas, luges peremees kindlasti ka söögipalve. Leivaks oli rukkileib. Naabrite juurest oli kunagi, vist saunas käimise korral, pakutud ka saia, mis oli väga maitsev. Tean, et tundsin huvi —  miks meie peres saia ei tehta. Kas ma õige vastuse ka sain, ei mäleta. Kuid nisu meil ei kasvatatud, sest see ei andvat vajalikus koguses saaki. See oli pealesõja aeg, kui veel ka poes saia saada ei olnud.             Karjapoisi selle suve päevakorda mahtusid ka mõned Pärnus käigu korrad. Mis asju Pärnu linnas aeti, polnud mulle teada, kuid kaasa võeti ja varakult sai hobuse vankris tükk aega veel edasigi magada, kuni enne Reiu silda asfaldile jõudes vankrirataste müra lakkas, selle asfalttee  vaikusega mind üles äratas. Küll aga mäletan veel praegugi seda korda, kui enne linna jõudmist Raekülla Endli naist vaatama mindi. Liidi ja Leili omavaheline jutt käis ikka sellest, et miks küll Endel ei olnud neid pulma kutsunud. Tol korral tuli Endel küll meie vankri juurde juttu rääkima, kuid pruuti [ Leonillat siis! ] ta meile ei näidanud.                                                                                                                                                                 Karjapoisi igapäevasteks abilisteks olid kaks koera  — Rallu ja Boi.  Kui hommikuti karja minnes olid nad mõlemad hakkamas, siis Boi kadus mõne aja pärast ära, oli läinud koju magama. Boil oli veel üks tähelepanuväärne oskus, ta oskas redelit pidi üles, laka peale ronida, mille olla  Endel talle selgeks õpetanud.                                                                                                                                                                Kui mina olin vaid 1947. aasta suvel onu juures karjas, siis Elmu oli seal 1948. ja 1949. aasta suved.  Karli oli talvel Paides vanaema juures, kus ta Paide tööstuskoolis käis. Kevadise koolivaheaja puhul oli ta tulnud aegsalt meile Vändrasse, et siit  juba koos  minna rongiga Tori-Seljale ja sealt siis 20 kilomeetrit edasi jala Põlendmaale.  Sellest käigust on minu Koeru raamatu lehekülgedel Karli tehtud pildid: lehekülg 8 meie Vändra kodu, kus Tiiu ukselt astumas; lehekülg 16 Endel Karaganda vangilaagris koos  saatusekaaslasega ja leheküljel 17 mina ning Leili koos koertega, siis veel Varma Jürile kuuluva talu õuel. Kõik need pildid on Karli võetud, tol ajal äsja müüki ilmunud 6 x 9 fotoaparaadiga „Komsomolets”. Ja just neil päevil, mil olime Põlendmaal, oli käima pandud  1949. aasta märtsiküüditamine. Küüditamisest saime meie seal,  Põlendmaal teada alles siis, kui sinna ilmus minu ema, kes suurest hirmust, et koos onu Jüri Varma perega pannakse ka meid koos Karliga küüditamise auto peale ja viiakse ära Siberisse. Edasi tuli kolhoosik                                                                  Tänaseks on nad kõik siit ilmast lahkunud. Adelast pean vajalikuks nii palju lisada, et tema viimseks koduks jäi  Aavere Invaliidide Kodu siin, Koeru mail, kuni ta põrm 1977. aastal Tori kalmistule  maeti.  Leili läks mehele ja kolis ära Pärnule lähemale, Leppneemele. Liidia jäi üksi sellesse suurde majja peale  isa Jüri Varma siit ilmast lahkumist. Liidia lahkus 1988, maeti Paikusele,  Leili aga 2002 ja on maetud Vana-Pärnu kalmistule.                                                                                                          See 1920-datel ehitatud rehielamu on tänaseks samuti lakanud olemast. Lagunenud õlgkatus oli veel asendatud lõuna poolt küljest eterniidiga, aga peale Liidiat jäi maja tühjaks ja jagas mahajäetud majade saatust. Kõige lõpuks, kui toimus talude tagastamine, sai ta  Leili nimele. Edasi, kui vaid rehetoa ahi endist mõõtu alles oli ja mõni seina palk veel turritas ning ümberkaudsed põllud juba võssa kasvanud, oli keegi Pärnu naisterahvas Leili tütrelt selle koha ära ostnud, omale sinna suvila rajamiseks.                                                                                                                                                               Käisin viimati  Põlendmaal kolm suve tagasi, mil  mul õnnestus kohtuda sel korral endise Varma Jüri talu reheelamu vundamentide vahele improviseeritud suvila ehitaja ning tema poolelioleva ehitusega.

Arvo Adelbert                                                                                                                                                 Koeru mail, Põlendikul            2026. aasta 28. veebruaril

 

PS:

Just eileõhtuses Aktuaalses Kaameras oli uudis sellest, et kohtuvaidlus  Põlendmaale 180 meetri kõrguste tuulikutega tuulikupargi   rajamise keelustamise üle lõppes Põlendmaa küla  rahvale kaotusega. 12 tuulikut tulevad!

Mõni nädal varem oli Vikerraadio pealelõunases Reporteritunnis selle ala asjameeste pikemate intervjuudega saade Kikepera soo ühe metsaala uputamise eesmärgil sinna enam kui saja aasta eest rajatud kuivenduskraavide likvideerimisest tagasitäitmise teel. Ju siis meie toa tagant kulgev magistraalkraav samuti kuivaks jääb, või siis täis aetakse.