Raeküla

   Pärnu kesklinnast, Riia maanteed mööda välja sõites, jääb Riia maantee  ja mere – või õigemini jõe ja mere – vahele kena roheline aedlinn, kus elab ligi 5000 inimest. Raeküla Pärnu linnaosana teeb  nii eriliseks  eelkõige muidugi meri, kus sai suvel ujutud ja talvel jää peal uisutatud ning mille ääres minu lapsepõlves pere lehma karjatati. Praeguseks on rand kinni kasvanud ja vette minna enam eriti ei saa, kui paar kohalike tehtud rada välja arvata. Ometigi on tegu ilusa liivarannaga. Kuuldavasti on linnal siiski plaanis traktorite ja projekti «Lehmad linna!» abiga mereäär korda teha.

  
  Raeküla Sõnumitest saab lugeda, et linnaosa kuulumist Pärnu linna koosseisu võib lugeda kinnitatuks Uus-Pärnu märkimisega ühes ürikus 1265. aastast.    

   
   18.–19. sajandi vahetuse linnaplaanil on praeguse Raeküla kohale kirjutatud Rathshof (Raemõis) ning 1819. aastal sai Raekülast Pärnu eeslinn. Seejärel mõõtis linnavalitsus siin välja 12 krunti uusasunike tarvis, küllap pärineb siit ka Raeküla (linnavalitsuse küla) nimi. Seose tõttu Pätside perega on seda ka Pätsikülaks nimetatud.

   Esimese tõusulaine Raeküla arengusse tõi kitsarööpmelise raudtee jõudmine Valgast Pärnusse 1896. aastal. 1900 hakkas Papiniidus tööle Venemaa suurim, Waldhofi tselluloosivabrik ja see andis Raeküla arengule uut hoogu. Vabrikus sai tööd üle 3000  inimese, kes kõik vajasid elamist.

   
   Raeküla kui aedlinna rajamisele andis tõuke ehitusmeister Jakob Pätsi (Konstantin Pätsi isa) kolimine Tahkurannast Pärnusse. 1885. aastal ostis Jakob Päts linnalt kümme tiinu maad ühes seal asuva kõrtsiga, kuhu ta asus ka ise elama. Ehitusmeister tegi lageraiet, müüs palgid maha, jaotas raiesmiku kruntideks ja müüs need soovijaile. Osale kruntidest  ehitas  ta ka  maja  peale.

    
   Varsti põles kõrts maha. Jakob ehitas asemele uue, moodsa kahekorruselise punastest tellistest maja. Esimese korruse paremas tiivas avati trahter, mida rahva seas Pätsi kõrtsiks hüüti. Ehkki osa meestest käis tööl Waldhofis, Sindi kalevivabrikus, saeveskis Lennuk või Sindi-Lodja tellisevabrikus, oli Raeküla elanike põhitegevuseks siiski kalapüük. Ühel kevadel olla olnud merel 120 noodaseltsi, vesi oli paatidest mustendanud. Tsaarivalitsus nõudis rentnikult, et iga kümnes kala läheb rendiks. Püüti räime, koha, vimma, ahvenat, tinti. Turska ja tuulehaugi           ei söödud, vaid anti sigadele.

  
   Rotiküla nimetuse kohta on liikvel mitu legendi. Üks neist  kõneles raehärrast, kes tuli ratsahobusega vaatama, kuidas krundi saanud inimesed end sisse on seadnud. Nähes ülesharitud maad ja mätaskatusega muldonne, olevat ta öelnud: «Teie olema kui rotid oma pesa kiiresti valmis teinud!» Teine legend pajatab, kuidas Riiga suunduva maantee ääres näinud üks talumees kõrtsihoone juurde jooksvat rotti, kuldraha suus. Rott olevat rahaga lipanud maas lebavasse torusse. Mees leidnud torust hulga varandust, pannud varanduse vankrile ja ehitanud hiljem selle eest hulga maju. Rott aga poonud ennast suurest kurvastusest männikus üles.

  
   Raeküla kooli loojaks võib pidada Konstantin Pätsi, kelle aias peeti 1911. aastal kooli asutamiskoosolek. Päts käis kooli avamiseks luba hankimas koguni Riias, kuraator Prutšenko juures. Kahe aastaga kerkis Raeküla mändide vahele püstpalkidest kahe klassiruumiga koolihoone, hilis-juugendlike detailidega. Võimla koos jalutusruumiga ehitati juurde 1925. aastal Olev Siinmaa projekti järgi.

   
   Tänaseks on ilusasti renoveeritud hoone nimetatud Raeküla Vanakooli Keskuseks, kus  tegutseb aktiivsete  naiste  eestvedamisel  Raeküla  Selts. Pärnus tegutses aastatel 1899-1915 Vene keisririigi  aktsiaseltsile kuulunud Waldhofi  tselluloosivabrik. See  oli asutatud  1884. aastal Saksamaal,  Mannheimis asuva suurfirma tütarühinguna.

   
   Waldhof  ehk rahvakeeli lihtsalt Valtov, asus Pärnu linna idapoolsel serval, Raekülas.  See ulatus pikuti alevi surnuaiast  Papiniidu  jaamani ja laiuti  Pärnu jõest  mereni. Pindala suurus oli ca 100 hektarit. Vabriku territooriumile viis raudteeharu toormaterjali juurdeveoks ja jõe peal oli oma sadamakai, kust umbes kolmandik toodangust eksporditi välismaale. Vabrikus töötas selle aja jooksul 2000–3000 töölist ja lisaks vabrikuhoonetele ehitati vabriku lähedale vabriku ametnikele, meistritele ja töölistele elamuid.

   
   Vabrik suleti 1915. aasta juunis ja seadmed evakueeriti Venemaale, Permi  ning vabrik õhiti 1915. aasta 20. augustil, pärast Saksa keisririigi laevastiku ilmumist  Pärnu lahte. Vabrikuhoonete jäänused lammutati lõplikult 1936. aastal.

   Raeküla elanikud ei looda imet praegusest rannaniidu roostiku niitmisest traktoriga, pügamisest veiste ja koonikute (väikeste hobuste) abiga, sest pilliroog kasvab väga kiiresti. Kohalikud on selle asemel pakkunud hoopis talvist roo põletamise varianti. Linnavalitsus aga usub, et Raeküla mereäär saab loomade abiga mõne aasta pärast nii korda, et seal võib taas rannamõnusid nautida.  Praegune Raeküla asub Pärnu äärelinnas, maantee ja mere vahel, kus ligi 5000 elanikku, kool ja lasteaed. Peale selle veel kaks kohvikut ja neli toidupoodi. (Wikipedia ainetel).

   
   Raekülas oli oma kool, Pärnu VII  kuueklassiline algkool. Vene ajal tuli ka seitsmes klass. Raeküla on minu sünnikoht. Sündisin 29.märtsil 1926.a. Kooliaeg ja noorusaastadki möödusid kodukülas, kus meil oli oma väike maja, mille lasi ehitada vanaema Katariina, minu isa Jaani kaasabil. Saatuse keerdkäikude tõttu elavad seal praegu võõrad inimesed - minu õe Liivi mees oma praeguse naisega. Mina koos lastega olen kaotanud kõik õigused oma päriskodule, mida pärandatakse kunagi päris võõrastele.

                                                   Kannussaare pere kodu Raekülas

   Raekülas elasin üle ka kõik sõjakoledused. Nägin pealt kuidas Sindi tee otsas sakslased autotäie kommuniste maha lasksid. Omateada sangarid, tulid kommud, punased lindid ümber käe, Sindi poolt sakslastele vastu, kes Riia poolt teetäielt Pärnusse sisse marssisid. Nüüd on sinna metsa alla paigutatud mingisugune mälestussammas, mida mina ei taha kunagi näha. Laskmise ajal kukkusid kaks meest korraga ja pärast pani teine jooksu. Hiljem Venemaalt tagasi tulnud, oli ta mingi tähtis tegelane ja lasi sinna selle mälestussamba paigaldada.

    
   Nägin ka Sindi silla kaitsjate, vene sõdurite laipu. Need olid tuttavad vanad mehed.

  
  Alatiseks on minuga jäänud mälestus sõjast. Uudishimu viis minu pealaelt tükikese nahka, kui kaupluse uksele  sõda vaatama läksin: kuulid lendasid ja vihisesid, mida ma õieti ei märganudki. Nii läkski üks kuul minust mööda, vaid riivates mu lagipead, otse uksepiida sisse. Siiani on see paljas koht pealael igaveseks mälestuseks sõjaajast.

    Raeküla koolis

   Mina läksin kooli kaheksa aastaselt, sest siis mindigi kooli kaheksa aastaselt. See oli siis 1934. aastal. Ma olin kuuendas klassis, kui Endel tuli  Raeküla kooli. Tema Põlendmaa kooli pilt on tehtud 1940. aasata kevadel, ajal, kui venelasi veel Eestis ei olnud. Vene aeg hakkas meil pihta juunikuu lõpus.

Põlendmaa küla 6-klassiline koolimaja 

   1940/1941 õppeaasta on juba Vene aeg ja olin siis kuuendas klassis, kui  meie kooli tuli uus poiss. Endel oli siis juba Raeküla poiss. Olime ühes klassis. Ta istus minu selja taga. Ka siis oli  poistel kombeks patsidega tüdrukuid kiusata. Et midagi teha, siis selja taga istudes tõmmati ükshaaval mõni juuksekarv välja, või topiti tagant midagi, kasvõi  paberinuts krae vahele.  Meie istusime Endli ees pingis. Me ei saanud vait olla ja kiusamisest mitte välja teha. Kui vaatasime selja taha, siis  õpetaja käest riielda saime meie, aga mitte poisid. Ja kui me julgesime õpetajale öelda, et poisid kiusavad, siis oli vahetunnil kiusamist veelgi enam. Me istusimegi pinginaabriga vahepeal vetsus, ei julgenud välja tulla. Kui vahetund lõppes, jooksime vetsust klassi. Vaat’ nii sain mina tuttavaks selle Sutt Endliga. Tema pinginaabriks oli Pulst Erich.

   Sellest koolipõlvest siis nii palju. Vahepeal oli kõiksugu aegu. Küll venelased, küll sakslased. Meil ei olnud nagu midagi teineteisega tegemist. Ja kus ta vahepeal oli, võib-olla ta ei olnudki Raekülas, ega ma seda ei teagi, kus ta oli ja mis ta tegi.  Tean vaid, et  Endel elas vahepeal Audrus,  kus ta ema oli  taluteenijaks. Kas ta seal koolis käis, ma ei tea. Naabertalude poisid Post ja Leetsaar olid talle igatahes head sõbrad, kelledest hiljem said tuntud metsavennad („Vabaduse hinnaks on elu“, kirjastus Grenader, 2011).

   Kuulus metsavend Post oli ka minule juba varem tuttav koolivennana Pärnu Kalandustehnikumist. Endli sõpra Leetsaart  ma küll ei tundnud, kes oli hiljem samuti tuntud metsavendade pealik.

  Meie tihedam  läbikäimine tuli hiljem, siis kui me käisime Raeküla koolimajas tantsimas ja  näitemängu proovidel, siis kui ta oli juba noormees, Raekülas teda siis  küll ei olnud. Ja kui me siis ka  vahest tantsimas käisime või kokku saime, ega siis meil midagi tõsist ei olnud. Tuletasin siis talle ikka meelde, et teen nüüd sulle tagasi seda, mis sa koolis mulle tegid. Ja siis veel mängisime koos Raeküla koolis näitemängudes,  nagu Raeküla noored kõik,  sealhulgas siis nii mina kui ka Endel.  Üks  neist näitemängudest  oli „Viljandi paadimees“,  siis veel  „Tuled karidel“ ja  „Kosja kased“.

   Vahepeal läks elu ikka nagu noorte elu. Kui  tulid sakslased,  ei tea  kus Endel oli  siis  olnud, millega  tegelenud.   See oli peale sõda, kui me läksime registreerima.

     Pulmad

   Mis vahepeal toimus … mina ei teadnud tema elust midagi. Saime uuesti kokku  1947.aasta suvel,    või oli see isegi 46. aastal, me olime juba Raekülas tantsimas ja jälle näitemängu tegemas. Ühel päeval läksime, ilma, et me oleks kellelegi midagi rääkinud, 1. detsembril registreerima. Mina siis ei teadnud, et Endel oli tagaotsitav ja varjas end, sest siis ta ei olnud mulle sellest veel rääkinud. See tuli pärast välja. Nii väga tagaotsitav ta siiski ei olnud, kui  me läksime  kahekesi Pärnu linna perekonnaseisuametisse ja registreerisime ära. See oli esimesel detsembril 1947.

    Ja siis tulime koju. Raekülasse. Ma elasin siis oma kodus ja Endel oli ka meie juures. Läksime koju ja ega siis kodus keegi midagi ei teadnud.  Tulime kahekesi linnast, jala. Ega siis polnud ju millegagi sõita. See oli hommikune aeg, mitte õhtune käik. Pulsti Erich tuli Raeküla vahel meile vastu ja küsib niimoodi, et noh, kus teie siis tulete hommiku vara, kas registreerimast või. Jaa, me käisime seal ära!  Aga,  ta muidugi ei uskunud seda. Tulimegi siis koju. Minu ema pakkus süüa, nagu ikka iga päev - räime kaste, koorega kartul.  Vist teed kah? Või oli see piim?  Sel ajal ma jõin veel piima. Hakkasin veel nurisema:

  „Oleks nagu tahtnud täna paremat süüa, mul nii tähtis päev, mis nüüd silgu kastet ja koorega kartulit, oleks tahtnud midagi head süüa.“

    Ja ema ütleski mulle, et noh, mis sel söögil siis viga on, miks sul täna oleks pidanud parem olema?

   „Ma läksin täna mehele, ma oleks tahtnud täna, selle suure ja tähtsa päeva puhul paremat sööki.“

   Ja  ema siis:

   „Ahh, mis sa ajad pada suust välja!“

   Ju ta mõtles, et ma nalja teen. Ja mina küsisin, et kas sa siis ikkagi ei usu?  Siis võttis Endel taskust tõendi ja ta näitas selle emale ette. Ema  lõi siis kahte kätt kokku:

   „Oh Sa püha jumal!  Oh sa püha jumal!“

   Midagi ta ei ütelnud, et ma halvasti tegin, või hästi tegin, mitte midagi ta ei öelnud.

  No muidugi, ega meil kodus polnudki ju midagi. Meil oli siis oma lehm, silgupütt  sahvris ja kartulid võeti keldrist - ikka nagu igapäevane söök. Ega seal kodus polnud ju midagi paremat teha. Ja siis tuli õhtul isa.  Ema kandis siis isale ette selle jutu. Ka isa ei uskunud.  Oligi siis selline see meie abiellumine.

   Aga pulmad pidasime siis, kui me  Are kaupluses  töötasime (1948.a. sügisest kuni põgenemiseni 1949.aasta kevadel). Päris pulmad pidasime 1949.a. talvel Raekülas, minu  kodus, Kannussaare majas. Siis ristiti ka Aadu, kes oli Raekülas  ema hoole all. Eks siis pandigi mulle  süüks, et varastasin poest raha ja pidasin pulmi. Tegelikult me ei olnud poest absoluutselt mitte midagi võtnud. Kõik pidi oma palgast võtma. Sel ajal ei olnud seda kommetki, et poest midagi võtta.

   Pulmad pidasime Raekülas, minu kodu väikeses toas. Külalisteks olid ainult lähemad naabrid ja oma inimesed, meie pere ja Endli  ema. Toidud ja viinad olid kõik olemas, nagu pulmalauas kohane.

   Õieti korraldasime pulmad selleks, et saada kiriklikult laulatatud ja  Adu ristitud. Pärnu Apostliku Õigeusu Kiriku  ülempreester Ümarik toodi kohale naabrite käest palutud hobuse ja reega. Et minu lesk tädi Sofia  abiellus teist korda, tahtis tema ka  kiriklikku laulatust. Nii me siis seisime neljakesi reas ja kiriklik laulatus toimuski kommete kohaselt. Sellel laulatuse toal olid topeltaknad ja mõtle, see meie must kass, väljastpoolt oli aken lahti, oli hüpanud sinna kahe akna vahele, sinna klaaside vahele. Ajas küüru selga ja see ajas niimoodi naerma. Kirikuõpetaja oli aga seljaga akna poole, ta ei näinud, ei saanud aru, miks me naersime. Peale laulatust oli  meil õigus ka lasta last ära ristida. Minul ei olnud võimalust kanda pikka pulma kleiti ja loori, mis on kõikide tüdrukute  unistus. Mul oli seljas tavaline musta värvi kleit. Hiljem selgus, et musta värvi kleiti ei oleks tohtinud kanda ... Hiljem, Pärnu vanglas, jalutuskäigul viibides, sain ka  seal vangisoleva preester Ümarikuga mõne sõna vahetada. Tema edaspidisest saatusest ei ole mul teada kahjuks midagi.

    See oli 1948. aasta suvel, kui Põlendmaa tüdrukutel oli jutuks, et  Endel olla naise võtnud ja pulmad maha pidanud, kuid neid kedagi pulma ei olnud kutsutud. Et kui lähme linna, Pärnu (Põlendmaalt üle 20 km), siis saab minna Endli  noorikut vaatama. Ju me siis olime kolmekesi vankri peal ja sõitma hakati ikka hommikul varakult. Kui ma ükskord selle peale üles ärkasin, et hobune oli seisma jäänud,  sest olin enamuse teest maganud, olimegi Raekülas, seisime Kannussaare maja ees. Endel tuli siis sinna välja, rääkisid seal omavahel mõnda aega. Vist käis ka Leonilla  end „näitamas“, ei mäleta. Küll on aga sellest korrast mul  meeles Endli laia säärega,  hästi viigitud  hallikad viigipüksid. Lapse asi, mida tähele panna ja mis veel meeles, olin siis kümne aastane (1948).Selline siis minu mälestus Endli  pulmadest.

   Poe võtmine  (ametlikus kõnepruugis ühiskonnavara riisumine)  tuli kraesse  sellega, et panime öösel ajama ja poe kaup tassiti pärast seda omade, Are inimeste poolt laiali, kui saadi teada, et olime ära põgenenud. Kalda Aleks, Endli tädipoeg, kes elas siis Are vallas ja töötas kolhoosis zootehnikuna,  teadis ja nägi  seda, hiljem rääkis meile sellest. Maksime seda Endliga eluaeg.  

   Selle mootorrattaga (arvatavasti BMW), mille ta sakslaste käest oli  võtnud, panimegi öösel ajama. Võtsime musta pesu  kaasa, viisin selle ema juurde.  Ma ei tahtnud jätta sinna, sest pesumasinat sel ajal polnud ju olemas. Käsitsi pesin ema juures ära. Panin jalga vatipüksid, sest talve aeg oli ju. Soojad riided võtsin ka  poest, ilma rahata. See on minu vargus. Raha ei olnud meil võtta, sest iga õhtu viidi kaupluse raha ära. Ja, vist vildid ka võtsin poest, raha mitte sentigi. Olid veel niisugused piirituse pudelid (0,25-ne, asunikuks kutsuti), see oli  meil poes müügil. Ja neid, ei tea kui palju, ma võtsin veel kaasa, et külmaga läheme, läheb ehk vaja.  Sest me pidime mootorrattaga Viljandisse minema, küllalt pikk  tee ju, Vana-Jüri juurde. Vana-Jüri, kodanikunimega Olev Jüri, elas Viljandis Künni tänaval. Ta oli vanapoiss, sellepärast ka Vana-Jüriks kutsutud. Jüri elas üksinda oma eramajas, kus oli suurepärane koht enda varjamiseks. Mujale me minna ei saanud, peale seda, kui olime Arest põgenenud. Ja siis, mis ma veel võtsin? Isegi süüa vist ei võtnud. Aga piiritust, tean täpselt, et võtsin.

   Mispärast me ära läksime?  Endel varjas end ja tuli siis välja,  ma kuskilt siit lugesin seda. Endel varjas end minu juures, Are kaupluses.  Ta ei tahtnud, et teda uuesti kinni võetakse, sest ta oli olnud omakaitses ja valvanud vene vange, kui oli värvatud Saksa lennuväe abiteenistusesse.   See tuli välja ja seda pandi süüks.  Nad võeti kinni. Nii suurt valvet neil siiski järgi ei olnud ja nad   panid NKVD majast koos merekooli poistega ajama, tulid aknast alla, sealt teise korruse pealt. Ja sellest peale jäidki nad tagaotsitavateks.  Aga mina ei teadnud ju seda, kes mulle seda ütles. Endel mulle ka ei rääkinud. Aga pärast, nagu siin („Vabaduse hinnaks on elu“*) kirjutati, et  tema käest nõuti seda Posti ja Leetsaart. Ja nad panid siis sealt jooksu.  Nad ei olnud otseselt mingid vaenlased midagi, aga sellepärast  ta varjas ennast. Ning  sellest peale  ta  jäigi ka  tagaotsitavaks. Aga juba siis, kui mina läksin Aresse tööle, oli tema  tagaotsitav. Ega tema end seal poeruumides ei näidanud. Küttis ahju, tegi puid ja  oli seal olemas.

   Mina (Arvo) mäletan Endlit sellest ajast, kui ta oli  meil,  nii  paar-kolm kuud. Ilmselt oli see  1945/1946 aasta, või siis 1946/1947talvel. Lapsed, me ei teadnud, et  ta oli  tagaotsitav, me ei pidanudki sellest midagi teadma. Kellelegi ei tohtinud me temast rääkida ja ka teisi lapsi ei lubatud meile tulla. Endel oli meie Vändra kahetoalise korteri tagatoas. Siis ta tegigi seal valmis isa endisaegsetest nahavarudest emale kroomnahksed säärikud, tikutatud taldadega ja puha. Kunagi hiljem ta rääkis, et Are poes on ta peenraha puudumise tõttu ka rangi roomad maha müünud.

    Iialgi ei olnud ta kaupluse ruumis.  Minul ei olnud sel ajal mitte mingit sidet metsavendadega. Kuigi ma teadsin, et on olemas Hirmus Ants ja ma teadsin ka, et on olemas veel Post. Et Post oli  mingisugune bande juht metsavendadele, seda ma ei teadnud. Posti ma tundsin juba kooliajast. Ja Endli sõbrapoiss oli Post samuti. Ja see Leetsaar ka. Need olid nüüd metsavendade pealikud! Seda ei teadnud Endel ja seda ei teadnud ka mina. Endel teadis, et Post varjab end. Aga nüüd olid nad metsavennad. See oli juba sel ajal, kui me olime Ares. Sealt hakkas pihta minu süü mille  põhjustas  Are kauplusest põgenemine. 

   Öösiti  veeti mind, ja mitte päeval, päeval ma tegin kaupluses tööd, Pärnusse ülekuulamisele.  Minul oli veel müüja Arno ka. Arno oli juba ennem seal  müüja olnud, kui oli seal teine kaupluse juhataja ja ta jäi  ka minu ajal müüjaks. Ta oli noor poiss, kes  tegi selle kaupluse tühjaks, kui meie Endliga ära olime läinud. Eks ta tuli hommikul tööle ja avastas, et meie oleme ära põgenenud. Raha võtta ei olnud, aga kauplusest võttis kõik, mida meie Endliga hiljem  maksma pidime. Alles õhtul teatas meie põgenemisest. Ma arvasin seda ka ise, sest puudujääki ju poes ei olnud. Mul ei olnud mingit puudujääki. Puudujääk tuli sellega, mis ma kaasa võtsin, mõned piirituse pudelid, vatipüksid ja jope. See oli minu puudujääk. Raha ju võtta ei olnud, kassa oli  tühi, sest raha viidi igal õhtul ära.

    Imestan seda, et kui mind tassiti ja veeti öösiti Pärnu, kas nad siis ei teadnud, et Endel minu juures on, kuna minu käest ei küsitud Endli kohta kunagi midagi. Ülekuulamisel uuriti, miks sina oled metsavendadega ühenduses. Miks sinu kauplus seisab röövimata. Saadi ju aru, et metsavennad röövisid kõiki maakauplusi, et elada metsas ja süüa saada.

    Ma ei teadnud elu-ilmaski  ühestki metsavennast midagi. Öösel viidi mind Pärnu NKVD-sse. Ja see kuradi Kask, seesama mees, kellest siin kirjutatakse („Vabaduse hinnaks on elu“*). Tema oli peategelane, kes mind uuris. See oli eestikeelne uurimine. Ja seesama Kask mind tassiski Pärnu. Ma neid kordasid ei lugenud. Pinniti minu käest  - miks metsavennad ei röövi minu kauplust, sina oled nendega ühenduses ja aitad neid, sina tead. Ma küsisin, et kas see siis ei ole hea, et minu kauplust ei röövita. Ma ei teadnud elu-ilmaski ühtegi metsavenda. Ma ei tundnud ühtegi metsavenda. Nemad ju riisusid kõiki maakauplusi. Nad ei tulnud mitte mingi tutvuse pärast. Post oli  mu  kooliaegne poiss ja ta oleks oma bandega võinud tulla. Aga ta ei teinud seda. Teiseks oli kauplus suure maantee ääres. Maa kauplused olid ikka kuskil külas, aga see kauplus oli suure maantee,  Tallinna-Pärnu maantee ääres, Ares.
     Kui mind öösel  ära, uurimisele veeti, oli  Endel üleval korteris, temast ei teadnud mitte keegi, et ta seal on. Ta  seadis seal oma mootorratta asju. Minu käest ei küsitud ka Endlit.  Järelikult nad seda üldse ei teadnud. Miks mul ei olnud Endli nimi, seda ma ka ei tea. Ikka Kannussaar olin. Pärast oli minu nimi Sutt-Kannussaar. Igatahes keegi ei küsinud Endli kohta midagi ja keegi ei teadnud, et Endel seal oli.
    Ja viimaks Endel ütles niimoodi, et midagi sellest elust siin välja ei tule ja ei tea, millega see lõpeb, sest uurimine käib ikka edasi, et paneme ajama. Seda ütles Endel, ma ise ei tulnudki niisuguse mõtte peale. See  tuli meil jutuks õhtul. Meil ei olnud midagi varuks.  Õhtul rääkisime  ja öösel panimegi ajama. Eks hommikul tuli Arno sinna ja sai aru, et me oleme ära putkanud.

    Ei olnud mootorratast, ei olnud meid. Arno tegi soomust nii palju, kui tahtis. Kalda Aleks otse pealt ei näinud. Kuna Aleks seal elas, siis ta sai  seda Are rahva käest teada. Puudujääk avastati siis, kui ta oli kõik ära kõrvaldanud, mis tal oli vaja ja siis ta teatas. Ja alles siis tuldi inventuuri tegema. Ega inventuuri tegijad seda kasutamata jätnud! Muidugi väga suur puudujääk oli, Endel võttis selle kohtus oma peale. Meil oli ju enne rahvakohus  selle puudujäägi pärast. See kohus oli   enne, kui me poliitikaga läksime kohtu alla. Endel võttis küll selle oma peale, aga see ei aidanud. Ikkagi tuli meil mõlemal maksta. Meie maksime pool eluaega seda võlga. Kasahstanis  tööl olles muudkui aga maksime, igas kuus arvestati meil maha. Aga, kui me nüüd Eestisse ükskord tagasi jõudsime, siis oli  see võlg makstud. Are asjandusest peale hakkaski meie elu nii-öelda kraavi kiskuma. Täielikult.

    Põgenemine

   Nüüd me sõitsime mootorrattaga Raekülast läbi. Seal me olla ei tohtinud. Andsime emale musta pesu ära ja ütlesime talle, et meie läheme nüüd ära.  Meil oligi kavatsus minna Vana-Jüri juurde, sest mujale minna ju polnud.  Me sõitsime läbi Kilingi-Nõmme. Isa tuttavad olid need Keppid, kellega isa koos töötas. Isegi  head tuttavad. Kannusaar Endlile olid nad veel elu aeg head tuttavad. Mõtlesime, et läheme  nende Keppide juurest läbi, nagu ikka vanad tuttavad ja oleme ööd seal. Ei tahtnud öösel sõita, Viljandisse ju kauge maa sõita. Peatusime, närvid olid niivõrd läbi, et … Lihtsalt nad ei lasknud meid sisse. Koputasime, palusime öömaja. Kas nad kartsid midagi, igatahes ütlesid niimoodi, et meil on külalised, meil ei ole ruumi. Me ei rääkinud, ainult koputasime, palusime ainult öömaja. Ta teadis küll, kes me oleme. Teadis küll, aga miks …? nad ei lasknud meid sisse ja me sõitsimegi Viljandisse välja. Kuskile mujale meil minna ei olnud ja läksimegi siis Vana-Jüri juurde.

   Kuidas aga teada saadi, et sõitsime ema juurest läbi ja oma asjad (ka musta pesu)  sinna jätsime? Nüüd tehti ema juures läbiotsimine ja võeti ära  kõik paremad (uuemad)  asjad, mis olid nende arvates poest varastatud, kuigi selliseid asju polnud poes müügil kunagi olnud, nagu isa lambanahkse kasuka nahad ja ema kapist  varasematel aegadel ostetud  kleidiriided, voodilinad ja ema masinal tikitud linikud, voodilinad, padjapüürid ja käterätikud.  Mingisugust akti ei koostatud ja kusagil seda röövimist kirjas ei ole. Seega polnud emal mingit võimalust protestida, hiljem kahjutasu nõuda.

     Lindpriid

   Adu oli väike, ta  jäi minu ema juurde. Kui Ares olime, siis oli Adu ka ema juures. Adu oli sündinud 3. juulil 1948. Aga Anne? Ma jäin rasedaks siis, kui ma olin juba pelgus. Niimoodi me varjasime endid Viljandis Vana-Jüri juures.  Annega, titega juba olime Märjamaal.

  Kooliõde ja sõbranna Laine Lundre, kes oli elanud kunagi Raekülas,   õppis Tallinnas ämmaemandaks.  Ja hiljem käis ta  mul ka Pärnus külas. Ta oli  lõpetanud medkooli ja pandi peale seda Kõpu haiglasse ämmaemandaks. Ta lubas lahkelt mind aidata.  Mis viga mul sünnitama minna, mul sõbranna Kõpu haiglas ämmaemand. Kõpu, see jääb Pärnu ja Viljandi vahele. Minul ei jäänudki muud üle, kui minna sinna, Laine juurde, Kõpu haiglasse. Laine korter oli  haigla ülemisel korrusel. Ja nüüd, seesama  praegune, meile tuntud laulumees Tätte Jaani isa, oli ka Tätte Jaan, noor poiss, Saaremaalt,  kes oli seal velskriks õppinud ning  suunatud samuti Kõpu haiglasse velskriks. Laine oli ämmaemand ja Jaan oli velsker. Laine tuba oli  ühel pool koridori ja üle koridori, teisele poole koridori, anti tuba  Tätte Jaanile. Lainele oli haigla poolt antud  voodi ja üks laud ka. Samuti oli  niimoodi  ka Jaanil. Ja ma nii mäletan -  kui Jaan tuli,  seljakott seljas, tal oli seal siis kuivatatud kala, soolaliha ja suur päts leiba.  Ja meie, noor poiss ju, huvitav  ikkagi! Meie lähme nüüd Jaanile soolaleivale.  Laine võttis  haigla piiritust ja kloppis suhkruga muna sinna sisse. Tegime mingisuguse joogi ja läksime üle koridori,  Jaanile siis sinna  soolaleivale. Jaan võttis siis Saaremaalt kaasa võetud soolavõid, kuivatatud kala ja leivapätsi. Ja nii siis istusimegi Jaani voodi ääre peal, sõime  ja rüüpasime seda muna likööri. Nimetasime seda siis munalikööriks. 

   Mina jäin ööseks Laine juurde, sest ma pean kuskil ju sünnitama. Aga Pärnus tuli laulupidu ja Laine tahtis  kangesti minna   laulupeole. Ja minul vaja kohe sünnitama hakata. Jaan oli velsker küll, aga ta ei olnud kunagi sünnitusi vastu võtnud. Ta palus jumalakeeli:

    „Laine, ära mine, ta hakkab sünnitama! Mina ei saa hakkama, Laine, ära mine!“

    „Küll sa hakkama saad. Ega ta homme ei sünnita, ma käin laulupeol ära.“

    Ja Laine jättiski mind Jaani hooleks. Jaan palub jälle omakorda mind:

    „Ära hakka sünnitama, ootame ära, kui Laine tuleb. Ära hakka sünnitama!“

   Ega mina saa kinni pidada, küll ta palus, et ära hakka sünnitama. Ja Laine jõudiski  ilusti tagasi ning võttis sünnituse vastu.

    Aga, kuna ma olin tagaotsitav, ma ei olnud mitte poliitiliselt tagaotsitav, ma olin tagaotsitav  selle Are kaupluse röövimise pärast. Muidugi, ma ei tohtinud ennast kusagil kätte anda ja siis ei julgenud ma seal, Kõpu haiglas enam kauem olla.

   Ja Laine ütles, et ma viin  su Märjamaale, oma vanemate juurde.  Ja nii viiski Endel meid kõiki mootorrattaga Märjamaale, Laine isa juurde, Loodna külla. Lundre oli nende perekonnanimi. Siis nad elasid kusagil seal talus, kuigi  olid Tallinnast pärit. Vahepeal oli nende isa mingisugune tegelane olnud Raeküla lähedal, tellisetehases. Tönkiks kutsuti seda tellisetehast. Ta käis tehasele välismaalt masinaid toomas, aga elasid Raekülas. Ta käis isegi Prantsusmaal. Korter oli neil Tallinnas ka alles. Nad läksid sinna jälle tagasi. Nad ikka rändasid, aga seekord nad elasid maal. Ja Laine viiski siis mind sinna.  See oli Loodna küla. Üks vendadest põgenes, see oli juba otsaga Ameerikas. Ja siis oli Lainel veel kaks venda.   Vanem vend Lembit, tema oli siis seal Märjamaal, kodus.

   Elasin seal siis rahulikult ja kuni see Lembitu suur sõber,  Aser Aller, kes oli ka  Rootsi mineja, jäi kadunuks, ei ilmunud juba tükk aega välja. See tekitas meis kõigis muret. Oli selge, et midagi on nendega juhtunud.  Lembit ja Aser  ei osalenud  paadivarguses, seda organiseeris  Endel ja meie Raeküla poisid. Nemad olid ju kaugelt ja oleksid tulnud ja istunud peale, kui kõik pidi merereisuks valmis olema olnud.

    Mis toimub?

   Ainult Endel teadis, mis toimub.  Vastavalt sellele teadmisele ning  selle äratundmisele, mis võib edasiselt aset leida,  oli ta teinud kindla otsuse - tuleb kodust lahkuda, koos lähedastega põgeneda üle mere, Rootsi. Käesolev peatükk on minu, Leonilla senise jutustuse ja mõnede dokumentide põhjal  oletuslikult kirja pandud. Seda versiooni on vaja tänapäeval saadaolevate  arhiiviandmete põhjal täpsustada. Kogu see lugu on seda väärt.

    (Arvo Adelbert, käesoleva jutustuse kirjapanija, Leonilla Sutt-Kannusaare diktofoni räägitud teksti salvestusest  ja tema omakäelisest täiendustest selle juurde.)

   Endli tegelikest kavatsustest ja ettevalmistustest selle elluviimiseks, et paadiga Rootsi põgeneda, võime praegu vaid oletusi teha, ja mõnede dokumentide põhjal  seda järeldada.

   Üheks kaalukamaks vihjeks sellele, et on vaja põgeneda, on seesama väljavõte mälestusteraamatust „Vabaduse hinnaks on elu“. See raamat on põhiliselt kokku pandud  KGB, toonase NKVD dokumentide, s.t ülekuulamisprotokollide põhjal.

    „Arreteeritud bandiidi Postiga on sidemeis Pärnu elanik Sutt Endel, kelle me võtsime salaja kinni ja hoolikalt üle kuulasime. Sutt Endel kõneles, et tal on lähedased sidemed Post Eduardiga ja nimetas rea kohtumisi temaga. Samuti kõneles Sutt Endel  ülekuulamisel, et temal on head ja lähedased suhted terrorist Leetsaar Arnoldiga ja tema naise Leetsaar Maimuga, kes käesoleval ajal  varjab end koos Leetsaar Arnoldiga. Kontrollimisel selgus, et Sutt Endel kuulus 1947. a. julgeolekuministeeriumi veeteede osakonna võrku. Temaga katkestati koostöö 1948. a. ja tema isiklik toimik anti arhiivi. Sidemete taastamiseks ja jälitamiseks on Sutt saadetud illegaalina imbuma Leetsaare bandesse. Ajal, mil ta oli illegaalses seisundis, oli tal kaks kohtumist, kuid Leetsaare kohta ta andmeid saanud ei ole.“

*)„Vabaduse hinnaks on elu“ lk 318, Aino Lepp ja Grenader Kirjastus, 2011

    Juba esimene lause siin selles ütleb, et Endel oli  julgeolekumeeste teravdatud jälgimise all. Kuna Endel ei olnud täitnud temale pandud kohustust „imbuda“  Posti ja Leetsaare lähikonda, nende kinnivõtmiseks andmeid koguma, siis ei jäänud Endlil muud üle kui kavandada Eestist põgenemist. Tõenäoliselt oli see otsene põhjus, mis sundis neid 1948.a. kevadtalve ajal Are poodi maha jätma, kuna julgeolekumehed olid tal siis juba kannul:
 „. Ajal, mil ta oli illegaalses seisundis, oli tal kaks kohtumist, kuid Leetsaare kohta ta andmeid saanud ei ole.“  
   Tõenäoliselt oligi ta Are poes „illegaalses seisundis“, mil tema „illegaalina imbumise“ teel pidi julgeoleku meestele nende jaoks vajalikke „andmeid saama“. Kuna andmeid ei olnud, oli iga hetk karta tema arreteerimist varasemate pattude, so. „Omakaitse“ teenistuse, samuti Saksa lennuväe abiteenistuse  pärast, mis kajastub ka kohtuotsuses:
 „Lisaks sellele E. Sutt oli 1944.a. aprillist septembrini teeninud mobiliseerituna „Omakaitses“  ja hoidis loata püstolit.“ 
   Samuti toimetati Leonilla ülekuulamisi, mil teda viidi tihtipeale Pärnu ja uuriti, miks  metsavennad Are kauplust ei röövi. Eks see oligi julgeolekumeeste (NKVD, ehk siis praegu tuntud KGB) kaudne märguanne Endlile, et ta on nende jälgimise all? Pole ka võimatu, et teda käidi pigistamas just sel ajal, kui Leonilla Pärnu ülekuulamisele „tassiti“, nagu ta siin, eespool rääkis. Aga - või oligi Leonilla  ülekuulamine just sel eesmärgil fabritseeritud, et NKVD meeste Endlile pealekäimist Leonilla eest varjata?

Lootuste purunemine

   Ja nüüd siis elasin mina rahulikult Märjamaal, selles Laine isa talus. Kolhoos oli seal. Mingisugused kolhoosi naised olid ilma luba küsimata läinud linna, jätnud tööle minemata. Isegi paar päeva olid ära olnud. Kui nad  ilmusid jälle tööle, siis oli õiendamine ja mingisugune päevade äravõtmine, et kuidas nii julgesite teha, et läksite töö juurest ära. Ja need olid siis hakanud ütlema, et aga näe, seal on üks naine juba pikemat aega, mitte keegi ei küsi, miks ta tööl ei käi. No ma olin ju titaga! Kas nemad teadsid, et ma titaga olin, nad teadsid, et ma olen seal üks inimene.

    Ja siis tuli Laine isa koju ja ütles:

    „Kuule, asi on natukene kehvasti, tullakse kontrollima.“

Laine isa ja ema teadsid, et ma olin tagaotsitav. Aga nad ei teadnud seda, et miks ma olin tagaotsitav. Mina rääkisin poliitilist värki. Laine isa ütles, et asi on nüüd niimoodi, et tullakse kontrollima meid, et mis inimene siin elab. Et aga Aller oli kahtlaselt kauaks ära jäänud, hakkas ka minu süda valutama, et midagi on juhtunud tõsist. Sest ka Lembit oli Rootsi sõitja ja ootas Allerit, et kuna siis koos minema hakatakse? Ja just see, et tullakse kontrollima tegi mind ärevaks. Pealegi, oli minule  varasemast teada, et Endel valmistab ette Rootsi põgenemist. Arvata võib, et juba Ares Endel mõttes oli otsustanud Rootsi mineku ja kõik edasine toimuski selle plaani järgi, üleöö põgenemine  Arest ja varjamine Vana-Jüri  juures, Viljandis.

    Seda ma siis veel ei teadnud, et poiste kinnivõtmisega, s.t siis 16. oktoobrist peale, muutusin ka mina poliitiliselt tagaotsitavaks. Endli naisena pidin ka mina Rootsi põgenejate hulgas riigireetur olema. Sellepärast oligi päris kõva tagaotsimine. Heaks juhtnööriks tagaotsijaile oli Alleri kinnivõtmine, mis juhataski tagaajad minu jälgedele.

     Nii ma ütlesingi selle peale Laine isale:

    „Ole nüüd nõnda kena ja pane hobune ette ja vii mind raudtee jaama. Ma pean kohe minema“.

   Ja Laine isa sõitiski minuga, mina ei mäleta, mis jaam see oli. Ju see Märjamaa võis olla. (Ilmselt sai see olla vaid Rapla, kuna ainult Raplast sai rongiga Pärnu  sõita) Laine isa tuli kohe mind jaama viima.

    Nüüd, nagu me olime juba ära sõitnud, kas me ei olnud veel jaama jõudnud, kui tuldi sinna otsima. Ju nad siis vist veel ei teadnud, et mind otsida, või juba teadsid, seda ei oska praegu öelda? Aga igatahes tuldi otsima. Laine ema ütles neile, et ei ole teda siin.

    „Kuidas ei ole? Ta peab siin olema.“

   Aga, ma arvan, nad ikka tulid mind otsima. Minu teada oli teada, et üks inimene seal on. Seal oli lapse ase, üks suur pesukorv, kus laps magas, et näed siin oli ase …

   „Jah, näed, nad olid siin“ rääkis Laine ema. „Aga nad läksid ära, raudteejaama, nad pidid Pärnusse sõitma.“

   Nad otsisid selle maja läbi, mind ei leitud, aga raudteejaama saadeti juba otsijad. Te võite ette kujutada - istume raudteejaamas. See rong, millega mina tahtsin Pärnu sõita, meie sellele rongile ei jõudnud.

    Laine isa keeras hobuse ringi ja hakka tagasi koju sõitma. Mina jäin jaamahoonesse järgmist rongi ootama. Aga järgmise rongini oli  kolm tundi aega. See, mis pidi Pärnu poole minema. Ja jaamas käisid ka teised rongid, mis sõitsid. Hulga rahvast oli jaamahoones, kes ootasid. Istume seal siis, minul laps süles ja ootame seda järgmist rongi.

  Tuldi siis sisse, sinna ooteruumi, keerati ooteruumi uksed kinni ja hakati kõikide inimeste dokumente kontrollima. Tegelikult mul ei olnud mingeid dokumente. Ja kujuta ette - mul hakkas laps röökima! Ja mina  hoidsin püsti seistes last, kui kontrolliti ükshaaval kõiki  ja minul laps aina röögib. Ma astun kontrollija eest edasi, last vaigistades ikka edasi. Ja mind ei kontrollitud. Ega need ei olnud mundris mehed, need kontrollid olid erariides.  Ja ootasingi mina ilusasti rongi ära ja istusin oma titega  rongi peale ning sõitsin Pärnu, Papiniidu jaama.

   Mis ma siis pidin nüüd tegema, koju ju ma minna ei tohi. Endli ema juurde, seal Mere tänaval, minna ma ka ei julge. Mõtlen seal jaamas, õigemini - juba rongi peal mõtlesin, et kuhu ma lähen. Lähen jaamas maha - kuhu ma lähen siis oma titaga!  Ja tulingi siis rongilt maha ja tõstan lapse süles niimoodi üles, et keegi mu nägu ei näeks, kes ma olen. Niimoodi, laps näo ees, tulengi sealt, Papiniidu jaamast ära. Mind ei tuntudki ära, keegi tere ei öelnud. Tuli siis meelde, et seal Papiniidu jaama vastas elab minu ristiema. Ja  läksingi peaaegu üle tee siit ristiema juurde oma lapsega. Saatsin sealt sõna oma emale Raekülla, et ma olen siin ja ma ei tea kuhu minna, mida teha, sest Endli ema juurde ma minna ei julgenud.

    Aga ma sain juba ristiema käest teada, et Suti Endel, Kannusaare Endel ja veel mõned sealt,  meie küla poisid, võeti kinni ja on NKVD keldris kinni. Kannusaar Marta otsis oma poega, seda  alaealist Endlit taga.    Nad said Suti Endliga hästi läbi ja ju ta teadis, et nad seal paati teevad. Kannusaar Endel,  alaealine poisike, võttis jalgratta ja sõitis Uulu randa ning võetigi sealt koos Suti Endliga kinni. Ega ema ei teadnud seda, kuhu ta üldse läks. Poiss ei tule koju, teine päev, poiss ei tule koju ja ema läks miilitsasse otsima, et laps on kadunud. Aga need ei öelnud, et on kinni, kuigi neil oli teada, ma arvan, et nad pidid seda teadma. Igatahes oli ta seal Endliga koos teiste Raeküla poistega ja ema otsis ja muretses mis hirmus, et poiss on kadunud, kas on ära tapetud, või mis temast sai. Ema  ju ei teadnud, et ta sinna Uulu randa oli sõitnud  ja, et neid kõiki sealt kinni võeti. Aga, kuidas see välja tuli?

   Kuidas mina teada sain, et nad kinni võeti, kes mulle seda ütles? Kui ema andis miilitsasse avalduse, et hakataks poissi taga otsima, siis öeldi talle, et ei ole mõtet otsida, poiss on kinni. Ema siis juba teadis seda. Ja ema saatiski mulle sõna, et nad on kinni võetud.

     Minul laps süles,  marssisingi NKVD uksest sisse …

   No mis minul siis  teha oli? Kuskile ei olnud minna. Ka ristiema juures ei saanud kauem olla, inimesed kartsid, sest poiste kinnivõtmisest oli  Raekülas ka juba  teada.

 Vahepeal ma sain teada, et Tjumin  on julgeolekus mingi ülemus. See Tjumin oli mulle juba ammune tuttav.  Ma teadsin siis, et ta on sõjaväe ohvitser, mingi ülemus.  Pealegi minu endine kavaler … ei,  kavaler ta ei olnud. Ma teadsin, et tal on naine Leningradis. Oli tantsupartner ja sõbrustasime, saatis alati pidudelt mind koju.

    Kust ma siis aga teada sain, et ta on julgeoleku ülemus?

   Kui ta tõi Leningradist oma naise ära, siis ta ju tutvustas mulle oma naist. Seda Veerat. Ja Veera teadis, et me olime tantsupartnerid. See oli mõni aeg peale sõda. Aga siis ei teadnud Tjumin midagi minu mehest, minu lapsest. Aga, kuna me olime ammused tuttavad Tjumini ja Tjumini naisega, siis ei olnud minul muud teha, kuskile mujale minna  …  kui  …  ma ise läksin sinna. Ma ei läinud kohe Veera juurde, sest ma juba teadsin, et poisid on keldris kinni. Minul kuskile minna ei olnud. Minul laps süles,  marssisingi NKVD uksest sisse, kus sain kokku Tjuminiga. Tjumin ütles mulle, et Viin sind Veera juurde, siin ei ole Sul kuskil olla. Ma küsisin siis temalt seal, kas poisid on keldris. Ja Tjumin viiski mind oma naise juurde, Veera korterisse. Ma olin nädal aega seal, Veera juures, kuni Tjumin mind vanglasse saatis. Ta ju ütles mulle kohe ära:

    „Mul ei jää muud üle, kui mehed tulevad ja viivad sind vanglasse“.

     Ja, siis ütles ta veel, et mine koju ja too poistele süüa. Ütlesin, et ma ei julge minna.

    „Noo, mis siin karta on, mida sa kardad!“

    Ütlesin, et mind otsitakse taga.

    „No, ma ju tean seda, et sind taga otsitakse. Mida sa kardad? Ma ju luban sul minna.“

   Ma ütlesin veel, et ma ei saa minna Raekülasse, mul polnud siis autot ega bussi, ega midagi … laps süles. Neil omal lapsi ei olnud.

    „Jäta laps Veera juurde ja mine too poistele süüa.“

   Ja läksingi mina Raekülasse. Raeküla rahvas teadis ju, et ma olen tagaotsitav. Kes aga vastu tuli, see  keeras ka kohe pea kõrvale. Tead, kui halb see oli. Keegi nagu mind ei tundnud enam. Läksingi siis koju ja ütlesin  emale, et asi on nii, Kannusaar Endel on ju ka seal all, poistega kinni, et ole nüüd hea ja tee kõvasti süüa, ma pean poistele süüa viima. Ja ma käisin kaks korda niiviisi kodust süüa viimas. Tjumin ise ütles, et ma ei saa sind lapsega siia keldrisse panna. Siin pole sul lapsega kuskil olla. Sina oled niikaua Veera juures, kui me lahendame asja ära, mis sinust saab. Ta tegi mulle siis selgeks, et muud lahendust ei ole, kui sa pead vanglasse minema. Mitte poliitilisena. Ma olin tagaotsitav, riisumise pärast.

    Ja nii olingi mina Veera juures ja käisime Veeraga Pärnu peal ringi,  laps  kaasas ja Veera andis süüa ja … tore oli mul seal Veera juures olla. Ja siis ühel päeval tuligi Tjumin koju ja ütles mulle, et  asi on nüüd niimoodi, et sind viiakse ära. Ja tuligi siis auto ja mind viidi Pärnu vanglasse.

    Aga selle puudujäägi kohus toimus enne Sõjatribunali. Ma istusin lapsega Pärnu vanglas, kuni see kohus peeti ära Pärnu kohtumajas. Ma pidin valvurite saatel, laps süles, marssima läbi Pärnu linna, konvoid kõrval, ees ja taga, Pärnu kohtumajja, saama seda otsust.

   Mul oli seal hea. Öeldi, sind ei panda kuskile ühiskambrisse, sulle antakse eraldi kamber, kus lapsega oled. Ära muretse, sul ei saa seal halb olema. Esiteks juba sellepärast, sul on omaette elamine, sinu lapse mähkmed pesatakse kõik ära, tuuakse puhtalt kätte, toitu antakse topeltnorm, laps imes siis, ega ta ei söönud. Sa saad lapsega väljas jalutamiseks kahekordse aja. Ja niimoodi rahustati mind maha, nii et  ma läksingi südamerahuga. Ja mul ei olnud tõesti Pärnu vanglas paha. See ruum oli mõeldud või määratud vangla haiglaks. Ma ei saanudki teada, kus oli vangla haigla. Et olin Pärnu vanglas ainuke lapsega naine, toodi kambrisse uus lapsevoodi, palju mähkmeid ja plekkvann, kuhu toodi igapäev sooja vett, et last pesta. Mustad mähkmed pesti ära ja toodi puhtad tagasi, neist puudust ei tundnud. Toitu sain kahe inimese portsjoni. Üldiselt oli kord majas ja elamine täiesti rahuldav.

    Kuigi vangla sisekorraga võis täiesti rahul olla, oli NKVD uurijate tegevus väga häiriv. Siin algaski poliitiline uurimine, mis toimus ainult öösiti. Varem kuuldud uurimise ajal peksmisest ja hammaste väljalöömisest olin hirmul ja haarasin alati magava lapse kaasa. Mind ei löödud kordagi, aga karjuti ja sõimati hirmsat moodi. Nii oligi laps oma olemasoluga mulle  kaitseks kuni uurimiste lõpuni.

    Pärast toodi veel üks naine väikese lapsega, kes oli asumiselt ära põgenenud.   Küüditati ära, siis põgenes tagasi ja saadi kätte ning  toodi vanglasse. Ta saadeti uuesti  erandkorras sinna tagasi.

    Minu lapsel ei olnud ju sünnitunnistust, lapsel ei olnud üldse midagi. Laine ei saanud Kõpu haiglas lapse sünni kohta tõendit anda, sest olin tagaotsitav.  Ja siis võttis  vangla naisarst ükspäev lapse kaasa, läks lapsega Pärnu perekonnaseisu ametisse:  seal mõõdeti, seal kaaluti seda last ja kirjutati välja sünnitunnistus ning  pandi see sünni aeg  (11. august 1949), mis mina ütlesin. Nimeks tahtsin mina Anne panna, aga venelane, see ohvitserist arst, pani Anna. Ja kui ta tuli  tagasi ja näitas mulle seda sünnitunnistust, mis sealt oli antud. Ja kui  ütlesin selle peale, et mina panin ju Anne, vastas ta selle peale, et Anne või Anna see on „vsjoravno“. Passi järgi on ta Anna, mitte Anne, nagu mina soovisin. Kuigi ta on Anna, meie ja sugulased oleme teda Anniks kutsunud. Sel viisil sai siis minu laps sünnitunnistuse.

    . Kuigi ma sel ajal …  nüüd ma tean täpselt, kuidas kõik on, aga sel ajal ma ei teadnud ju midagi, kuidas vangilaagris asjad on. Aga oma mõistus ütles seda, et mind saadetakse Venemaale vangilaagrisse, kuidas ma võtan  selle lapse sinna kaasa mööda neid vangilaagreid. Ma kujutasin ette, et laps võetakse ära ja pannakse kuskile sinna vene lastekodusse.

   Aga meil käisid, nii - peab ütlema Vene valitsuse ajal, käidi, ma ei tea kui tihedalt, aga käidi kontrollimas vangide olukorda. Mingid kõrgemad ohvitserid tulid kambrisse ja küsisid vangide käest: kuidas teil toit on, kuidas te jalutamas käite, mis palved teil on ja veel niisuguseid asju. Ja mina siis kohe küsima:

   „Kas mul on selline võimalus, et ma saaksin oma lapse anda oma ema-isa juurde,   ma tean ju, et pean ära sõitma, siit Venemaale, vangilaagrisse. Ma ei saa ju last kaasa vedada. Et kas mul oleks selline võimalus.“  

   Ütles, et meil on selline võimalus. Antigi niisugune paber, kuhu ma kirjutasin sellise avalduse ja kus mu ema elab. Ütles - me enne kontrollime, kas tal on võimalusi seda last võtta enda juurde. Siis käidigi Raekülas, no oma maja, oma aed ja puha. Nemad käisid seal ema juures ära, kontrollimas ja olid sellega rahul. Nii antigi mulle teada, et saate oma lapse sinna anda. Siis ma palusin veel, et see laps, ta oli rinnalaps, et ta oleks niikaua minu juures kuni mul tuleb see ärasaatmine, et siis ema välja kutsutaks.

    Ema tuligi järgi ja minu laps antigi vanglast ära. Aga siis see teine laps, kes emaga oli sinna toodud, et asumiselt ära põgenes, suurem laps, kõndis juba. See otsis titat taga voodist ja  padja alt ja voodi alt ja igalt poolt, sest tita on kadunud. Rinnaga ma toitsin ja rinnad pidid lõhki minema, siis ma ei saanud muud, kui - raudvoodid olid, panin selle rinna sinna raua peale. Niimoodi heitsin peale, et see piim välja tuleks, oh jumal, sellega oli palju vaeva. Ma mäletan veel , kui laps viidi ära, siis oli nii, et ma tõusin ikka püsti tabureti peale,  sinna akna juurde. Kui ma lapsega tõusin üles, selle lahtise akna poole, et värskemat õhku saada, ei tehtud sellest välja. Mitu korda päevas käisin seal lapsega õhku hingamas. Aga, kui laps oli ära viidud, siis oli ka nii, et ma tõusin tabureti peale, sinna akna juurde. Lapsega, kui nähti,  et ma seal olin, ei tehtud mulle midagi. Aga nüüd, kui ma ise, sest last ei olnud ju enam, sellest silmast, seal ukse sees samuti jälgiti. Sa kurat, pandi kartsu mind selle eest. Mind pandi kartsu sellepärast, et ma seal tabureti peal ja akna all püsti olin.

    Seda ma ei tea, kust seda Endel teada sai, et ma kartsas olin - ta tõi mulle kartsu süüa:  mehi viidi vetsu ja nad läksid siis kartsust mööda. Rätiku sisse oli pandud leivatükk ja vist paar suhkrutükki, Endel tõi niiviisi mulle süüa. Vaat’ seal ei anta ju süüa.  Kui ta läks sealt mööda, nende kamp, nad olid hulgakesi, siis ta sai kaltsu visata. Tõmbas ukse lahti ja ütles, et võta   lahti ja pane kohe hinge alla. Kartsas süüa ei anta, ei tohi ju süüa olla, oleks kohe käest ära võetud. Ja ma siis näsisin seda, mis tal muud anda oli. Ma ei mäleta, mis mul seljas oli, peitsin selle leivatüki ära, et keegi ei näeks,  kui ma söön.  Siis kui me  Pärnu vanglas olime, tõid  ema   ja  Liivi ka   mulle sinna süüa. Emal polnud ju midagi. Ma ei teadnud, et Liivi ootas järjekorras Pärnu vangla ukse taga, et pakki meile anda. Aga Liivi oli alles laps, tuli ju tükk aega seista seal paki andmise järjekorras. Ükskord oli siis ema saanud kusagilt saia, see ei olnud omaküpsetatud, kuskilt poest, poe sai oli. Aga laps seisis  tükk aega seal järjekorras ja kõht läks tühjaks seal järjekorras ja ta oli selle poolenisti ära närinud. Kui see saiapäts minuni jõudis, siis hakkasin nutma selle peale …

    Kohtumõistmine

  Minu isa tahtis ka mind kaitsta ja muretses advokaadi, kes minu heategusid riigi pooldamise märgiks kohtus pidi esile tooma!

   Meie Leidaga kustutasime Raeküla koolimaja mahapõlemisest, kui sakslased olid selle põgenemisel põlema pistnud. Hulk Raeküla rahvast vaatas pealt, kuidas maja põlema hakkas, aga keegi ei julgenud kustutama hakata, sest Saksa sõdurid panid lahkudes kõik oma elupaigad põlema ja seda keelata ei tohtinud. Lõpuks tulid ka mehed siiski appi ja koolimaja päästeti mahapõletamisest.

   Reiu mõisas, kuhu olin  saksa tööameti kaudu tööle saadetud, töötasin koos venelastest vangidega. Alatoitluse all kannatavad vangid olid alati näljased. Iga päev, kui tööle läksin, viisin neile midagi süüa. Meil oli ju kodus lehm, kanad, sead, kalatooted.

   Veel juhatasin kätte sakslaste poolt mahalastud kommunistide matmiskohad, mida metsaistutuse aeg avastasime.

    Aitasin põgeneda vene sõjavangidel, kellega koos sakslaste klotsivabrikus töötasin. Viisin kodust isa vanu riideid ja toidupakke. Kõik oli ilusti kirja pandud, ka tunnistajate seletused, aga seda advokaati ei lastud tribunali istungilegi, mis toimus Pärnu vangla ruumides. Kõik tema vaev ja töö olid asjata.

    Mina jäin riigivastaseks, reeturiks ja spiooniks, mille eest sain oma karistuse.

  Peale selle, kui meie läksime kinni, jäi Aadu vanaema juurde ja Pärnu vangla viis ka  Anne  vanaema juurde.

   Kohe ei viidud meid Venemaale, vangid koondati Tallinna, sinna Lasnamäe vanglasse, et siis suur etapp, mitte üksik vagun, vaid vangide ärasaatmiseks koondati selleks terve ešelon. Sel ajal koondati kõik ärasaadetavad vangid sinna, Lasnamäe vanglasse, kust siis läks ärasaatmiseks. Vangide ärasaatmine ei läinud kohe Venemaa vangilaagrisse. Kõigepealt oli Lasnamäe, siis viidi Leningradi vanglasse, sealt  edasi Moskva vanglasse. Siis viidi veel kuskile ja ikka veel kuskile vanglasse, enne, kui me jõudsime Kasahstani jaotuspunkti. Jaotuspunktis jaotati meid laiali Kasahstani vangilaagritesse. Endliga ei olnud mul mingit kontakti. See oligi viimane kord, kui  Endel  mulle kartsasse leiba tõi.

   Ei, siiski me olime koos tribunalis, tribunal toimus Pärnu vanglas. Aga see, et mind mõisteti riisumise, selle kaupluse riisumise eest süüdi - see toimus rahvakohtus, Pärnu linnas. Seal Endel ei olnud. Tribunalis võttis Endel süü enda peale. Tema ei teadnud ka seda, et ma rahvakohtus olin Are kaupluse riisumise süüdistusel. Kus kohast ta teadis, kui istus kinni. Igatahes, mul oli laps süles, kui mind läbi Pärnu linna viidi, Pärnu rahvakohtusse. Ma ei mäleta, mul seda otsust ei ole. Jah, ikka 25  aastat ja 5 aastaks võeti poliitilised õigused ära.

    Siis ma saingi selle karistuse Are kaupluse eest kätte ja istusin edasi Pärnu vanglas seni, kuni Pärnu vanglas sees toimus tribunali istung. Tribunalis  oli meie kamp kõik koos. Samuti olin ma  seal kohtualune, mitte kui tunnistaja. Kuigi kõik väitsid selle tribunali peal, terve kamp inimesi, nende käest ka küsiti, muid tunnistajaid ei olnud ja kõik vastasid, et mina olin väikse lapsega ja ei tahtnud nendega koos Rootsi minna. Sel ajal  olime kõik tribunali ees kui spioonid, riigivastased ja Rootsi põgenejad. Kuigi kõik seal tribunalis tunnistasid, et mina väikse lapsega minna ei tahtnud, ei oleks seda merereisi ette võtnud. See ei aidanud midagi. Ikka mina olin nendega Rootsi mineja, ma ei olnud kaasteadja.

 Eesti NSV Siseministeeriumi vägede Sõjatribunali otsus, tõlge vene keelest:

Võpiska  iz  prigovora / Väljakirjutus kohtuosusest

 Nõukogude  Sotsialistlike Vabariikide Liidu nimel

1950.a. maikuu 4-5 päeval Eesti NSV Siseministeeriumi vägede Sõjatribunal,  suletud kohtuistungil Pärnu linnas, mis toimus vanglas koosseisus:

Kapten  Maštšanovi eesistumisel ja kaasistujate, miilitsaleitnant Tšernovi  ja miilitsa nooremleitnant (nimi mitteloetav) osalusel  koos poolte osalusega  sekretäri  kapten Kovrinõh juuresolekul,  vaatas läbi

Sutt-Kannusaar Leonilla Jaani t. , sünd.  1928.a. ENSV Pärnu Linna elanik , süüdistatuna   VNFSV KrK

                                             § 19-58-1 ja  58-11 järgi

                                                           O T S U S T A S :

Sutt-Kannusaar Leonilla Jaani t. ,  tema poolt toime pandud kuritöös Vene NFSV KrK  § 19-58-1a järgi mõista vangi kinnipidamisega parandusliku töö koloonias kahekümne viieks aastaks ja õiguste äravõtmisega viieks aastaks arvestades alates 1949.a. 25. oktoobrist.

Õige: ENSV Siseministeeriumi vägede Sõjatribunali kohtusekretär /allkiri/

Sain selle otsuse kätte, kus oli kirjas, et tribunal toimus Pärnu vanglas sees.

 Kohtusaal oli täidetud noorukeste sõjameestega, kes olid toodud riigireeturite üle peetavat kohtmõistmist pealt vaatama.

   Ma mõtlen, kuhu jäi samasugune paber, kus oli selge sõnaga surmaotsuse ümbermõistmine kahekümneviieaastaseks karistuseks. Mul oli see paber. Esimese hooga mõisteti surma. Aga minu kohta  tuli see seadus välja, et surma ei mõisteta, mõistetakse kahekümne viieks aastaks. Kuhu see paber võis jääda, äkki sots.osakonda? Ma ju kõigile omastele näitasin, et olen olnud surma mõistetud.

    Kohtumõistmine toimus vanglas sees, kuna me olime niisugused süüdlased, et ei tohtinud vangla ruumidest välja viia. Kardeti vist, et põgeneme, või metsavennad tulevad meid päästma. Siis oli veel niimoodi. Vangivalvurid on ju kõik ühesugused. Suur saal oli vangla ruum. Terve see saal oli noori sõdureid täis, kes pidid kuulama, kuidas riigireeturite üle kohut mõistetakse. Meie istusime kõik seal ja tunnistajateks oli  see valvur, kust poisid Endliga olid paadi pihta pannud, see vanamees. Olid veel mõned tunnistajad. Seda ma mäletan, et vanamehe käest küsiti, et kas ta tunneb ära. Ta tõusis püsti, tuli meie ette, kus istusime siin kõik. Vanamees tuli sinna ette ja vahtis kõiki ja ütles, et ei tunne, ei tunne, ei tunne … Minu meelest ei olnud rohkem tunnistajaid. Ja niimoodi siis 25 + 5 saime kõik. 10 aastat sai vaid Kannusaare Endel. Või sai Kannusaar Endel viis aastat, sest ta oli alaealine?

     Saime selle kätte. Sellega läksime teele. Seda ma ei tea, kas Endel ka sama ešeloniga läks?

    Kaks korda aastas oli õigus kirjutada. Kirju võisime kodust küll saada. Ühe kirja kirjutasin suvel, ja teise ma kirjutasin jõuludeks. Kes mulle kirjutas? Väga vähe sain ma kirju.

    Mina mäletan hästi, mismoodi tuli kirjutada ja kas Endel sest kirjast ka aru sai, sest mina kirjutasin vene keeles.  Aga eesti keeles tulid kirjad. See oli hiljem. Paar korda, ma ei oska öelda,  aga ma kirjutasin temale vene keeles. Mida see kiri endast kujutas, millest ma kirjutasin, see võis olla mõni lehekülg, vaevalt, et isegi lehekülg. Aga seda aega ma mäletan hästi ja siis ma olin ka vanem, kui ma kirjutasin talle eesti keeles. Ma kirjutasin veel Kalda Aleksi isale, tema oli ju samuti kinni, ka seal Mordvas. Tema jäigi sinna.  Meie ema saatis pakke nii Kalda Aleksi isale ja ka Endlile sai pakke saadetud.  Paki saatmine oli eriline protseduur. Kast pidi olema vineerist, tugeva nööriga ja spetsiaalse skeemi järgi kinni seotud. Tema oli olnud omakaitse mees ja peale sõda  pandi ta kohe kinni. Oligi nii - hulk aega ei tulnud ikka kirja ja siis lõpuks, tüki aja pärast, tuli ka surmateade.

     Äraandja

   Leida Schön oligi tema, kellega koos neid kõiki kinni võeti. Leidaga nad varastasid    Mirgi puuriida tagant selle (lennuki?) mootori. Ma mõtlen, mispärast neil küll seda mootorit vaja pidi olema?  Arvata võib, et  see oma tädi pinniski Leidat. Leida elas meilt üle tee. Need, kes läksid neljakümne neljanda sügisel Pärnu rannast Rootsi, jätsid neile maha oma varandust. Ja seda igasugu varandust oli sinna siis kogunenud palju. Aga ma arvan, eks see mootor pidi kah olema kusagilt saadud. Kui seal selline punkt oli, siis sinna võis neid mootoreid ka tekkida, kes teab, mismoodi.

    See ei ole kõik nii, nagu seal otsuses kirjas on. Nad said parema mootori ja  seda Mirgi mootorit ei kasutatudki. Mingi kiirem, vist lennuki(?) mootor pidi see olema, et sealt piirivalvurite vahelt läbi  põrutada. Endel teadis neid asju, mind see ei huvitanud. Kannusaar Endli käest oleks teada küll saanud, miks! Miks see mootor oli ja kust see võetud oli? Ta teadis seda asja, kuigi ta oli poisike, aga ta teadis seda asja.  Kannusaar Endel saigi ju kõige ennem lahti ja ka Leida sai siis lahti. Vaatamata  sellele, et Leida kaudu kogu see ettevalmistustöö NKVD meestele  teatavaks sai, kukkus ta  ikkagi kinni. Meie ei teadnud siis, et Mirgi eit äraandja on. Seda rääkis, siis kui ma ükskord koju  sain,  mulle minu ema,  et Leida võeti kinni kodust. Siis oli  Mirgi eit küll jooksnud  mööda tänavat ja karjunud hirmsa häälega, et Leida kinni võeti. Ta ei olnud arvestanud sellega, et Leida ka  kinni võetakse.  Alles siis  sai ta aru, et  ta ise panigi Leida kinni. Seda rääkis minu ema. Ja siis saimegi ka meie teada, miks meid kinni võeti. Mirgi eit oligi äraandja.
    Ja seda ma mõtlesin kohe,  kui  nägin teda välja tulemas NKVD väravast sel ajal, kui ma olin lapsega Tjumeni kodus, Veera juures. Sel ajal, kui mina käisin Tjumeni juures ametlikult ülekuulamistel hoidiski tema naine, Veera, minu last.  Miks kurat sina siin käisid?  Jah, Leida oli siis juba kinni pandud, nagu ta hiljem  mulle  rääkis, kui me koos Mordva laagris olime. Aga Leida ei olnud NKVD keldris kinni, teda hoiti Pärnu vanglas. NKVD keldris olid Suti Endel, Kannusaare Endel ja vist need teised kõik, kes paadi juurest 16. oktoobril 1949. kinni võeti. Teised, need arreteeriti hiljem, 20. oktoobril.

   Süüdistuskokkuvõttest on lugeda:

E. Sutt,  J. Lepp,  A. Aller,  K. Merivee,  L. Schön ja E. Kannusaar mõisteti süüdi selles, et nad 1947.a. suvel, olles nõukogude võimu vastaselt meelestatud, moodustasid grupi, et koos põgeneda Rootsi.  Oma kavatsuse realiseerimiseks E. Sutt, J. Lepp,  K. Merivee ja  E. Kannusaar 1948. a. juulis Pärnu linnas riisusid Pärnu Kalakaitse ja Kalanduse valitsuse mootorpaadi „Noot“ ja 1948. a.  septembris   E. Sutt ja  L. Schön Pärnus varastasid  J.Mirkilt  automootori ning 1949.a. septembris E. Sutt,  J. Lepp ja E. Kannusaar  Pärnu linnas riisusid Metsaparvetuskontori mootorpaadi, millelt võtsid maha  mootori ja  peitsid selle Pärnu jõe äärde. 1949.a.  oktoobris peeti julgeolekutöötajate poolt kinni E. Sutt,  A. Aller  ja E. Kannusaar  J. Mirklilt  varastatud mootori paadile paigutamise ajal.  Lisaks sellele E. Sutt oli 1944.a. aprillist septembrini teeninud mobiliseerituna „Omakaitses“ ja hoidis loata püstolit.

     Niisugune oli siis  neile esitatud süüdistuse ametlik tekst.

     Mis oli siis tegelikult juhtunud, kes oli äraandja?      

   Mirgi eide meespere oli teeninud 1944.  aasta septembris paadipõgenike üle mere toimetamise  pealt hunniku varandust. Maksti ju neil segastel aegadel valdavalt natuuras: riidekanga rullid, 5 jalgratast, neist osa olid toodud meie pööningule hoiule, sealhulgas ka see õnnetu mootor, mis kogu loo avalikukstulemise ajendiks oli saanud. See oli peidetud puuriida taha või vahele.

   Mirgi pere puukuur tänapäeval (2014), kust

 puuriitade vahelt oli ära kadunud mootor

    Kuna ülemere sõiduks sel ajal pidi täiskoormusega paat arendama piirivalve kaatritega vähemalt võrdväärset kiirust (võimsust), sai olla selle garantiiks vaid võimas ja töökindel mootor. Ju siis Leida kaudu ja tema kaasabil toimetati Mirkide kuuri puuriita peidetud mootor ära, et seada seda ülemere sõiduks  varutud paadile. Ilmselt saidki selle mootori kadumise asjaolud Mirgi eidele (kodanikunimega Liisa Mirk) teatavaks Leida kaudu. Liisa Mirki õetütar, Leida Schön oli toatüdruku-teenija rollis  perre kasvatamiseks võetud. Sest just tema, Liisa Mirk oli ju Leida käest   välja pinninud mootori kadumise asjaolud, et mootori olid ära viinud Leida sõbrad  ja et see mootor võib ka tema teenijatüdruku ära, Rootsi viia. Ju ta lootis oma kröösuse hingele rahu leida, kui  läks NKVD-sse keelt kandma, või siis tõttas sinna abi järele, et kadunud mootorit Uulu rannast tagasi lasta tuua? Või oli Liisa Mirk  siis koguni toonase NKVD palgaline informaator, või oli ehk siis lihtsalt tema pime omanikuinstinkt, mis sundis  reetma?

    Jah, Liisa Mirk oli see naine, kes andis NKVD lõukoertele pureda oma õetütre - Leida Schöni ning tema sõbratari, kahe  beebi ema, naabritüdruku - Leonilla, tema alaealise venna ja veel mitu Raeküla poissi. Kas ta ka Kanadas oma tütre, Siina Kembi  pere talus vanaduspõlve pidades hingepiina tundis, valutas ka oma südant?  Kas ta ka kunagi meenutas, sai üldse aru, mida tähendas 25 + 5 neile, sõjaaja üle elanud noorukitele GULAG?

    Tol korral, kui  Mirgi eit mulle NKVD väravas vastu juhtus, võis ta käia seal juba Leida päästmise huvides? Paraku Leidat päästa ta ei suutnud. Külarahva jutu ja tähelepanekute järgi tegeles ta äraandmisega juba ammu. Meie seda ei teadnud ja ei osanud ka temast seda karta. Kui jõudsime ükskord koju, siis teda me eest ei leidnud, ta oli juba ära Ameerikasse sõitnud, oma tütre Siina juurde. Kõik meie küla poliitvangid  süüdistasid teda äraandmises. Ei aidanud meie needmised ja takkajärgi sajatused midagi!  Mirgi eit suri oma miljonärist väimehe Kembi juures väliseestlaste poolt väga  lugupeetud inimesena. Tema kaks poega ja tütar ei ole kunagi teada saanud oma ema venelaste nuhiks ja äraandjaks olemisest. Ja - kas just see asjaolu, et tal õnnestus neil keerulistel aegadel siit, Nõukogude okupeeritud Eestist  asuda oma, samuti riigireeturiteks peetud, nagu selleks kõiki paadipõgenikke  ametlikult peeti, laste juurde ümber asuda, vaid kinnitab tema äraandja rolli  meie väljaandmisel.

   Või lasti tal siit puhta lehena ära minna? 
  Küllap oli talle  kaasa antud ka uued ülesanded … väliseestlastel silma peal hoida ja kasulikku informatsiooni KGB-le koguda, edastada … mis toona saigi kapmaale ümberasumise hinnaks olla.

    Patareis

   Kui kõik kohtud möödas, karistused kätte saadud ja laps ära antud, tuli kodulinna Pärnu vanglast lahkuda. See oli väga kurb lahkumine, mõeldes eelseisvale elule Venemaa vangilaagrites. Pärnu raudteejaamast välja sõites tõusin kohe tapivaguni väikesele trellitatud aknale, et jumalaga jätta tuttavate paikade ja oma päriskoduga. Raekülast mööda sõites nutsin suure häälega ja tapikaaslased püüdsid mind igatpidi rahustada, kui ma nutmist ei saanud kuidagi järgi jätta. Ühelgi teisel vangikaaslasel ei tulnud sellist valu üle elada, vaadates möödasõitva tapivaguni trellitatud aknast viimast korda oma kodukohta Raekülas.

   Nüüd viidi meid Tallinna kuulsasse Patarei vanglasse, mille müürid olid mitme meetri paksused. Enne kambritesse paigutamist pidime istuma üks öö-päev nii väikeses ruumis hulgakesi koos, et isegi maas istumiseks polnud ruumi. Istusime jalad kõveras, jalgade väljasirutamiseks kasutasime kõrvalistujat. Endliga oli mul nüüdseks side katkenud ja polnud aimugi tema edaspidisest saatusest.

  Patareis hoiti poliitvange eraldi kambrites. Magamisnarid tõsteti päevaks püsti seinale, ainult alaealistel oli lubatud oma nari all hoida. Meie kambris oli kolm alaealist Havi Silvi, Vilta Vaike ja Laursoo Milvi. Silvist on pikk jutt Aino Lepa raamatus „Vabaduse hinnaks on elu“. See on paks raamat vangidest, kommunistide tapatöödest ja piinamistest, äraandjatest ja Eestimaa paremate poegade  saatusest.

   Et kambris midagi teha polnud, kasutasime laste narisid magamiseks. Mina kasutasin alati Milvi magamisnari. Üks nari oli veel all, kus lubati magada vanal ja viletsal  Peetrimäe emal. Peetrimägede  lugu on ka selles paksus raamatus, mis on välja antud 2011. aastal. Nüüd oli vaja otsida teateid omastest, kes viibisid arvatavasti ka Patareis. Oli vaja selgeks õppida morse, et siis koputamise teel  kõrvalkambrist  teateid saada. Meie kõrvalkamber oli meeste poliitvangide kamber. Morse õppisid selgeks ainult nooremad kambrikaaslased. Seda õpetas meile kambris olev  endine telegrafist. Ronisime lahtioleva nari alla ja alustasime seinale koputamist. Tihti tabas meid kuriteolt koridori valvur, tegi ukses oleva luugi lahti ja sõimas naha täis, lubades kartsu panna, kui koputamist ei jäta. Ega need pikkade koridoride valvurid alati seda koputamist kuulnudki. Kartsu ei sattunud küll keegi. Et see koputamine oli ohtlik tegevus, alustasime kirjavahetust. Kambris ei tohtinud olla kirjutamisvahendit, pliiatsit ja paberit. Et saada kirjutamiseks pliiatsit, palus keegi mingisuguse lolli avalduse kirjutamise tarbeks paberit ja pliiatsit.  Pliiatsil võtsime südamiku välja , keskelt võtsime tüki südamikku ja panime luuast   võetud peene oksakese asemele. Nii saime omale südamiku luuaoksakese  külge sidumise teel kirjutusvahendi. Et meil puudus kirjutamiseks ka paber,  siis me pesime sooja teeveega puhtaks kodust saadetud  pakist saadud pergament võipaberi. Seda paberit kasutasime kambrite vahel pesemisega, kuni see ära kulus. Kirja peitsime vetsus käimisel sinna veetorude vahele, millest andsime teada  morse teel. Vetsus käisime üks kord päevas, enamasti õhtuti. Kambris seisis nurgas suur parask (kinnine plekknõu), mis oli terve päeva kõikide kasutada. Kui vetsus käisime, pidime  tühjendama. Nägu pesta sai  vetsus käies, kus olid veekraanid külma veega. Ei mäleta, kui pika aja tagant saunas käisime. Et tahtsime olla ilusad, tõmbasime vetsust tulles  sõrmega punast värvi triibult, mis oli rohelist värvi pika koridori seina ilustuseks. Sõrm sai hea punase värvi, millega värvisime  oma kahvatuid põski ja suud. Et see kuritegu avastati, kihutati meid koridori keskel kõndima.

   Minul ei olnud Patareisse saabudes rohkem tuttavaid kui Leida ja Mari, kellega koos 25 aasta karistusega (poliitilised) eraldi kambris Pärnu vanglas istusime. Mina ju olin lapsega eraldi  kambris olnud. Mari oli väga haige inimene, tal oli langetõbi, mida mina väga kartsin. Kui tal see hoog peale tuli, peitsin end teki alla ja värisesin. Mari palus meilt abi, et krampide ajal tal rusikad  lahti murda, siis läheb üle.  Minust abistajat ei olnud, Leida aga oli tubli ja aitas alati, väga raske oli  neid käsi  rusikast lahti kiskuda.  Mari (perekonnanime ei mäleta)  jutu järgi sai ta langetõve Pärnu vanglas. Kui ta eeluurimise aeg vanglas olles enneaegse lapse kambris  sünnitas, võeti see talt ära ja visati nurgas seisvasse paraskisse, sest laps olevat surnult sündinud. Kui see ka nii oli, oleks võinud surnud lapse kambrist välja viia ja temaga ükskõik mida teha. Ema ja terve kambri vangide nähes  toimiti alatult. Marile mõjus see kõik väga raskelt, et tal algasid krambid. Et Mari oli langetõbine, ei tahetud teda oma kambrisse ja tunti hirmu tema saabumise üle. Et Patarei vangla asub päris mere ääres ja meie kamber oli vaatega mere poole, oli terve päev võimalus jälgida Tallinna lahel liikuvaid laevu, paate ja kõike muud, mis toimus merel.

   Meie kambri kohal olevast ülemise korruse kambri aknast lasti nööri otsas alla kirju, mida ka meie samal teel ülesse saatsime. Kirjad sisaldasid enamasti omaste tagaotsimist. Vaatamata minu igasugusele järelpärimisele ei saanud ma mingisuguseid teateid Endli kohta. Patarei vangla on ju väga suur hoone ja polnud võimalik Endlit leida, kuigi teadsin, et ta peab siin olema.

   Kambris oli meil palju keelatud asju: üks klaasitükk, väike peeglitükk, milles võis näha ainult üht silma, mõni õmblusnõel ja kõige väärtuslikum  asi  - lauanoa poolik tera ots, ilma noapeata.. Kõiki neid väärtusi pidi hoolega peitma läbiotsimiste eest, mida kambrites tehti. Klaasitükk, peegel, nuga, mille nime oli „poiss“ (teisiti öelda ei tohtinud) olid peidetud laual olevasse kaussi leivapuru alla. Kaks õmblusnõela surusin peopesasse naha alla, mis jäid minu läbiotsimisel märkamata. Ei mäletagi, kuidas meie suur varandus kätte leiti ja ära võeti.

   Meil ei puudunud ka armastuskirjad. Et saata üks vägev armastuskiri, oli vaja mustandit, mille koostas üks tark naine meie kambris. Mustand sai kirjutatud kambri seinal rippuvale vangla eeskirjade tabeli  tagumisele tühjale poolele. Seda mustandit kasutasid kõik armastuskirjade kirjutajad ja seda ei avastatud kunagi. Meist jäigi see kiri maha, rippuma kambri seinale. Ruumipuudust me Patarei suures kambris ei tundnud. Inimesi oli umbes 25. Omavaheline läbisaamine oli suurepärane. Alaealisi lapsi hoiti väga, Silvit, Vaiket ja Milvit. Ei teadnud siis aimatagi, et meil on kunagi Milviga ühised lapse -lapsed.

  Terve Milvi pere oli kinni pandud ja kõik poliitilise karistusega, selle eest, et lapsed koos naabrilastega olid raudteele paigutanud kivid, et venelaste rong kraavi lendaks. Õnneks seda ei juhtunud, oleks võinud ju ka reisirong olla. Nii sai Viljandi linnas elanud perekond pikaks ajaks elukoha Venemaa vangilaagrites.

   Alaealine Vaike Vilta oli Haapsalu tüdruk, Ridala valla Parila külast. Imelikkude keerdkäikude tõttu elan mina praegu Parilas, Vaike päriskodu lähedal, kus ta arreteeriti. Ta on ka ainuke elusolev vangikaaslane, kes elab praegu Haapsalus. Vaike võeti kinni venna pärast, kes oli tagaaetav metsavend. Kogu pere läks kinni, sealhulgas 15 aastane Vaike. Praegu peame sidet telefoni teel. Varem, kui veel jalad kandsid kohtusime tihti.

   Kolmas laps meie kambris oli Silvi Havi (abielludes Raap). Tema kurb saatus on täpselt kirjas raamatus „Vabaduse hinnaks on elu“ . 15 aastane Silvi kaotas ema, kui nad koos põgenesid küüditamise eest. Silvi jõudis metsa, aga ema tabas põgenemisel valvuri kuul ja ta suri põllul, abi saamata, vere kaotuse tagajärjel. Silvi jõudis metsa ja elas metsavennast isa juures punkris. Kui punkrit venelaste poolt rünnati, pani Silvi jälle jooksu. Ta sai põgenemisel jalast raskesti haavata ja kannatas valu kogu elu. Isa lasti punkri juures maha ja Silvist sai poliitvang. Silvi elukoht oli Pärnus ja me kohtusime tihti. 2012. aastal sõitsime Vaikega Haapsalust Silvi matustele, kus kohtusime paljude tuttavate, endiste vangidega.

    Teadaolevalt läksid meie kambri naised kõik Mordvasse Potma laagritesse, kus me ühes või teises laagripunktis kohtusime. Patarei vangla oli külm ja sünge, paksude müüridega tõeline vangla, kus ei puudunud ka surmamõistetute kamber. Tõenäoliselt on kõik meie poliitvangid läbi käinud Patarei paksude müüride vahelt. Käisid jutud, et kardetud metsavendade juht, kuulus Hirmus Ants istub surmamõistetute kambris.

     Seda ma ei tea, võib-olla Endel ka sama ešeloniga  läks? Kaks korda aastas oli õigus kirjutada. Kirju võisime kodust saada. Ühe kirja kirjutasin suvel, ja teise  kirjutasin jõuludeks. Kes mulle kirjutas?  Väga vähe  sain ma kirju.

     Moskva vangla.

    Kui me transiidiga Moskvasse jõudsime, olime enne juba mitme linna vanglatest läbi käinud. Ei ole üheski teises vanglas kohanud sellist alandamist ja kiusamist kui Moskva vanglas.

     Kõigepealt viidi sauna, kus raseeriti karvad. Naiste karvade raseerijaks oli pandud kole vanamees, meestele aga jutukas naisterahvas. Häbemekarvade raseerimise juurde käis rõve jutt. Kõik oli väga vastik, noored tüdrukud lausa nutsid häbi pärast. Kui pesema hakkasime, võeti vesi äkki ära, paljud jäid seebist loputamata. Ei hoiatatud ette, mitu minutit pesemiseks antakse. Riided käisid kuumutamisest läbi ja olid ära kõrvetatud. Juukseid maha ei aetud, tuli mingisuguse haisva vedelikuga määrida. Kambris oli ruumipuudus ja narid olid täis mingisuguseid tarakane (putukaid), kes valusasti hammustasid. Ma pole elus varem, ega ka hiljem selliseid elukaid näinud.

    Toitu anti vähe ja seegi oli väga vilets. Kambris olevate inimeste rohkuse tõtu sai nurgas seisev parask (kinnine plekknõu) ruttu täis, tühjendada aga ei lastud.. Hädale  minna polnud võimalik ja tuli kannatada, kuni suure kisa peale  asi lahendati. Paistis, et siin olid kõik abinõud kiusamiseks ja alandamiseks ette võetud. Ei teagi, kas ainult riigivaenlastele    poliitvangidele, või krimkadele ka?

     Nii jäi Moskva vangla meile meelde nagu mõni õudusunenägu. Õnneks ei tulnud meil seal kaua olla, ainult mõned päevad.

     Mordva ANSV  Potma vangilaagrid

   Leningradi vanglast sõidutati  meid mitmete vahepeatustega esiti Moskvasse, siis sealt edasi, millede nimegi ei tea, Mordva ANSV-sse, kus asusid Potma vangilaagrid.

    Minu esimene laager oli Nr 1, kus oli ees juba varem, patareis koos olnud eestlasi. Siin võeti ära oma riided ja pandi hoiule kaptjorkasse (mingi ladu), kust hiljem, talvel külmaga võisime eriloaga mõne oma asja välja kaubelda. Villased kindad, sokid, mütsid ja sallid olid lubatud. Varastasin oma asjade hulgast ka kootud vesti, või õhema kampsuni, mida tuli kanda teiste riiete all. Saime selga numbritega vangiriided. Pearätil oli number ees, otsaesisel, kleidil seljal ja ees tasku kohal, puhvaikal suurelt selja peal ja vatipükstel sääre külje peal. Vangide nimesid seal ei tuntud, kõik käis numbri järgi. Püüdsime oma vangirüüd ikka ilustada. Kui ma õmblesin oma kleidile numbri peale ilusa tasku, siis valvur kiskus selle puruks. Hea veel, et selle eest kartsu ei pandud. Et töötasime õmblusvabrikus, oli võimalus saada valget õmblusniiti, millest siis meie targad naised, muidugi ainult eestlased,  pitskraesid ja kätiseid heegeldasid. Pitsi tehti õmblusnõelaga, mis oli imepeen käsitöö, mille sarnast ma pole hiljem näinud. Nõelapitsist kraed ja kätised võeti ära naisvalvurite poolt, sest vangirüü ilustamine polnud lubatud. Naised heegeldasid aga jälle uued ja sai natukene aega kanda, kui jälle ära võeti.

   Kirja võisime saata kaks korda aastas. Mina kirjutasin ühe kirja suvel ja teise jõuludeks. Kodust pakki saades võisime saata postkaardiga mõnesõnalise teate, et olen paki kätte saanud ja tänan. Kiri pidi olema vene keeles. Et meil oli laagris ainult üks naine, kes oskas vene keeles kirjutada, nõudis ta selle eest küllaltki suurt tasu - leiba, suhkrut ja ikka midagi söödavat. Ka kodust tulevad kirjad pidid olema vene keeles. Mina sain kodust vähe kirju, kuna seal ei osatud neid kirjutada. Ka toidupakke sain väga harva. Jäid ju ema kasvatada meie kaks last ja isa üksinda töötas.

    Et kirjad ja toidupakid kodust olid väga oodatud, käisin iga päev  saadetiste nimekirja, mis oli välja pandud söökla seinale, lugemas, kuigi teadsin, et mulle midagi pole tulemas.

    Esimeses Mordva laagris olin tööl õmblusvabrikus, kus õmmeldi sõjaväelastele aluspesu. Töötasin masinal, mis tegi nööpauke. Töö oli kerge ja norm alati täidetud, leivanorm ja lisapudru sellega väljateenitud. Kui oligi mingi arusaamatus ja valvurid õiendasid, teesklesin, et ei oska vene keelt, kuigi sain kõigest aru.

   Potma laagris nr 1  tegelesime ka isetegevusega, esitasime laagrirahvale ja valvurite peredele näitemänge, laule ja tantse. Selleks oli antud suurepärane võimalus, söökla suures saalis seisis tiibklaver ja ühes seinas väikene näitelava. Otsustasime esitada  eesti rahvatantsu „Tuljak“. Et meil  ei olnud omal ühtegi klaverimängijat, õpetasime venelannast klaverimängijale ettelaulmise teel  selgeks Tuljaku viisi. Valmistasime ilusad rahvariided õmblusvabrikus äravisatud lappidest ja riideribadest kokkuõmblemise teel. Triibulised seelikud õmblesime kokku värvilistest ribadest. Et meie kaasmaalane Ester Puusepp oli hea kunstiandega inimene, anti talle omaette ruum, kus ta maalis ilusaid seinapilte valvurite peredele. Estril oli võimalus meie riideribad ära värvida roheliseks, punaseks, siniseks ja kollaseks. Ribade kokkuõmblemisega saime ilusad triibulised seelikud. Valged pluusid kaunistas Ester tikkimise asemel värvimustritega. Kõrged tanud tegime papist, kaunistasime purunenud klaasikildude ja katkiläinud jõuluehete kildudega. Valged sukad ja värvilised vestid korjasime kaasvangide käest kokku. Pastlad õmblesime riidest. Meie nelja paariga tantsitud „Tuljak“ võeti suure aplausiga vastu. Üldiselt olid meie vangide poolt esitatud kontserdid väga head.  Meil oli päris häid näitlejaid ja lauljaid Moskva tüdrukute hulgas. Selliseid kontserte pole ma oma elus rohkem näinud, kui Mordva laagripunktides, kus olid koos tõeliselt head näitlejad, lauljad ja tantsijad. Üleviimisel teise laagripunkti, võtsime rahvariided kaasa. Sinnajäänud eestlased tegid endile aga uued.

   Järgmises Potma laagripunktis oli jälle õmblustöökoda, kus õmmeldi sõjaväele vatikuubesid ja vatipükse. Mina õmblusmasina taga ei  ole istunud, olin õmblejatele töö kätteandja, tõin laost ära väljalõigatud detailid, mida jagasin eriala õmblejatele. Meie brigaad täitis alati  norme 150 %, mille alusel oli meie leivapaluke suurem ja lisaks ka putru. Olime nii rikkad, et lasime vanamuttidel oma pesu tsoonis olevas ojas ära pesta, muidugi leiva eest, mida ei jõudnud ära süüa. Igal laagripunktil olid omad vanamutid, kes ei teinud tööd ja neid muiduleivasööjaid tuli toita. Nad olid enamasti Ukrainast pärit kangekaelsed usklikud vanamutid, kes olid poliitvangideks saanud oma suuvärgi pärast.

   Siinsetes laagripunktides oli ka hulk  Moskva tüdrukuid, kes välismaalastega läbikäimise eest poliitiliselt süüdi mõisteti. Päris palju oli ka kriminaalse minevikuga naisi millegipärast saanud poliitilise süüdistuse.  Et laagris oli kõva kord, need inimesed probleeme ei tekitanud ja läbisaamine nendega oli hea. Nad võisid teha ennekuulmatuid ja nägematuid asju, kus saime südamest naerda.

    Siin kohtusime uuesti Patarei kaasvangide Silvi ja Vaikega. Milvi oli sattunud mujale, küll aga oli siin tema vanem õde Ruth. Potma igas laagris kohtusime endiste  Patarei vangikaaslastega. Kui toodi laagrisse uusi inimesi, olime võimaluse korral ikka värava juures neid vastu võtmas. Ka oma väikevenna, Kannusaare Endli jäljed leidsin ma siit laagripunktist, kus ennem oli olnu meestelaager. 

    Mina olin ka Mordvas. Kannusaar Endel oli Mordvas ja seal oli varem meeste laager. Nüüd aga oli naiste laager, kuhu mind viidi. Lutikaid ja kirpe kõrvetati keeva veega välja nari laudade vahelt. Kahekordsed puunarid olid seal ja mina sain oma alumise korra lauad kõik kõrvetatud ja sättisin oma alumise korruse voodi valmis ja selle raske töö peale olin oma voodis pikali ka keegi sinna üles, minu peale, sättis oma voodi laudasid. Olin pikali ja vaatan on seal kirjutatud Kannusaar Endel, Kannusaar Endel … Siis sain aru, et siin oli Endli voodi. Ja nüüd, kui meid ära viidi, oli Endli kast, millega kodust saadeti pakki .Ta oli visanud selle paki kasti kuskile. Ja, kui me nüüd  käisime tutvumas oma uue laagriga, mina leidsin selle kasti ja mõtlesin, et võtan selle kasti ja panen naritsa peatsisse,  siis on hea asju sinna sisse panna. Sain aru,  et Endel oli siin laagris. Nad õmblesid mingisugust laagri varustust, vihma kuubesid ja naiste kleite. Ja kui i meid pand vabrikusse, siis leidsin ka selle masina, kus Endel oli õmmelnud, noaga oli lõiganud laua sisse oma nime. Endel oli siis Mordoovias. Aga Suti Endel sattus kohe Karlagi vangilaagrite võrku.

   Ka selles laagripunktis tegelesime kontsertide andmisega, mistõttu saime ka teisi laagripunkte külastada. Meie, eestlaste grupi rahvatantse oli nüüd kolm: „Tuljak“, „Jooksupolka“ ja „Kaera-Jaan“. Klaverisaatjaks oli juba eestlane, kuulsa laulja - Georg Otsa venna naine, ka  Ots, aga eesnime ei mäleta.

    Et vahepeal oli juba seadusi muudetud, saime õiguse kirjade kirjutamiseks ja seda ka eesti keeles. Oma riideid võisime kanda, muidugi numbriga riiete all. Uue seaduse alusel lahutati asjaosalised. Leida, kellega seni koos olime, saadeti ära, teise laagripunkti. Kõik õed ja emad-tütred samuti lahutati.

    Pingelise õmblusvabriku töö tagajärjel, eriti öövahetuste tõttu, muutus mul tervislik seisukord päris halvaks. Siis määrati mind töövõimeliste invaliidide brigaadi. Enamasti olid seal vanemad inimesed. Ka Silvi oli selles brigaadis oma läbilastud jala tõttu, mida Tallinna Patareis valesti raviti ja mis terve eluaja teda piinama jäi. Töötasime turbarabas, turbapätse lõigates, mis läksid kuivatatult küttematerjaliks. Töö käis normide alusel. Ja kui siis mööda kitsast, laudadest tehtud radapidi sõites pätsidega käru ümber läks ja tehtud töö purunes, oli  töönormist palju kaduma läinud. Hakkasin muidugi nutma, venelased aga õpetasid mind vanduma ja ütlesid, et see aitab kaotusvalu leevendada. Ja tõesti, kui neid „mattisid“ ja „plätte“ olin välja ladunud, hakkas kohe kergem. Silvi jaoks oli see töö väga raske ja jalavalu tõttu ei saanud ta öösiti magada. Käisime veel põllutöödel, kapsaid koristamas ja kartuleid võtmas. Et kartulisaak oli vilets, ei täitnud me ettenähtud normi ja leivanormi kohe vähendati. Leivapuudus oli suur.  Õhtuse leivatüki peitsime padja alla, et hommikuks oleks rohkem leiba. Ööseks pole ju vaja seda õhtust leivatükki ära süüa, nagunii magame. Magama me aga ei jäänud, teades, et leivatükk on padja all. Meie narid oid Silviga kõrvuti. Ühel hetkel olime mõlemad istuli ja sõnagi lausumata sirutasime käed padja alla leivatüki järele. Kui olime leivatüki ära söönud, tuli uni paugupealt. Kahju, et paljud inimesed ei tea leiva väärtust ja ei vaata leiba austusega.

    Meie brigaad tegeles igasuguste majapidamistöödega. Panime kapsaid hapnema, töötasime juurvilja keldris ja vahest ka köögiabilistena. Käisime ka vangide surnuaeda korrastamas, mis pidi alati  olema korras. Vangid on maetud täpsete vahedega pikkadesse ridadesse, nagu sõdurid. Igale hauale on paigutatud  postike, kus silt surnud vangi ees- ja perekonnanimega ning sünni- ja surmaajaga. Veel olid kirjas mingid numbrid, mille tähendus pole teada. Otsisime eestlaste haudu, aga ei leidnud. Kalda Aleksi isa on kindlasti ka sinna maetud, kes suri Potma laagrites.

    Veel pidime laagris olevaid vanamutte pesema, kes keeldusid sauna minemast. Nemad ei  tahtnud „punaste kuradite“ käske täita.  Niisiis pidime nad vägisi, nagu puuhalge kärule või reele vedama, kusjuures nad olid tõesti nagu puuhalud. Tõmbasid endid kõvaks ja seisid liikumatult, kuni me nad välja tassisime ja kärusse üksteise otsa ladusime ja sauna vedasime. Saunas sai nendega alati palju nalja. Meie häbematu käitumine tekitas neile kindlasti ebameeldivusi, aga me ei hoolinud sellest ja lõbustasime end nende vanamuttide sajatustega. See vanamuttide pesemine oli alati oodatud tööots.

   Tsoonis sees  oli ka väike haigla, kuhu ka mina sattusin kõhutõve tõttu, mis möllas meie laagripunktis. Kahe kokkulükatud voodi peal lamasime  kolmekesi. Mordvas olid ka mingisugused sääsetaolised putukad, kelle hammustuse tõttu paljud haiglasse sattusid kõrge palaviku ja laiaulatusliku paistetusega. Haiglas oli hea olla juba sellpärast, et polnud vaja ilmuda igapäevasele üleloendusele. Üleloendus toimus laagri õuel, ükskõik millise ilmaga. Rivistati üles viiekaupa ja loeti üle. See oli üks väga vastik toiming. Tööle läksime ja töölt tulime ikka viiekaupa rivis. Kõik õmblusvabrikud olid tsoonist väljas, paari kilomeetri kaugusel. Koju jõudes otsiti väravas alati läbi, kuigi vabriku territoorium oli traataiaga piiratud ja valve all.

    Meie laagripunktis oli ka hambaarst, aga hambaid ravida minul ei õnnestunud. Sel hambaarstil oli komme, et kui keegi ütles valu tundes „ai“, siis saatis ta sind kohe ära, öeldes, et ta ei tee valu ja tule teine kord tagasi. Käisin mitu korda ja alati saadeti tagasi, siis ma enam ei läinudki. Hambaarsti raviprotseduur on muidugi väga valus.

    Selles laagris saime ka teada suure Stalini surmast. Olime tööl turbarabas, kust meid suure kiiruga kokku koguti ja rutuga tsooni viidi, milleks, seda meile ei öeldud. Mõtlesime, et meid viiakse mahalaskmisele ja püüdsime sammu aeglustada. Komistasime ja kukkusime, sest meil olid peas kaitsevõrgud mürgiste putukate vastu, mistõttu oli nägemine piiratud. See oli üks hirmus „kolgata tee“. Tsooni jõudes paigutati meid teiste rivisolijate juurde. Siis rahunesime ja saime aru, et mahalaskmist ei tule. Nüüd teatati häälekõvendajate kaudu, et Stalin on surnud ja saadeti meid turbarabasse tagasi. Kaotatud aeg tuli tööga tagasi teha ja me jõudsime koju alles hilja õhtul, peaaegu pimedas, kui tööd teha enam ei näinud.

    Peale Stalini surma muutus elu laagris lahedamaks. Esimest korda anti ka amnestiat poliitvangidele, kel oli 5-aastane karistus. Vabanes ka Silvi, keda saatsime väravani, uskumata oma silmi. Vaike ja Milvi vabanesid samuti, ainult nad olid teistes laagripunktides. Meie, eestlaste hulgast minejaid rohkem  polnud.  Enamasti vabanesid Moskva tüdrukud, kes said oma viis aastat välismaalastega ringiajamise eest. Vabanes ka minu hea sõbranna, Svetlana, kes oli meie õmblustsehhis arvepidaja. Tema ema oli Moskvas kõrge aukraadiga ohvitser, samuti isa. Et oma vangis olevat tütart näha, sõitis ema Mordvasse. Kõrge ohvitserina sai ta meie alamate pagunitega laagrijuhtidelt nõusoleku Svetlana tsoonist välja, põllutööle viia. Ema seisis erariides tee ääres, kui me pikkamisi temast möödusime . Mingit märguannet ei tohtinud olla. Ja õhtul, kui koju läksime, seisis ta jälle tee ääres. Svetlana sai oma viis aastat välismaalastega suhtlemise eest. Svetlana oli ilus, hea haridusega, viisakas ja rõõmsameelne noor Moskva tütarlaps.

    Peale Stalini surma võisime kanda oma riideid, kirjutada eesti keeles ja saada eestikeelseid kirju, muidugi olid kõik kirjad tsensuurist läbi käinud ja mittelubatud laused musta värviga maha kriipsutatud. Käisime eesrindlaste kokkutulekutel ja kontserte andmas teistes laagripunktides. Hea oli kohtuda endiste tuttavatega.

    Siis sain ka teada, et Endel sattus kohe Karlagi vangilaagrisse Karaganda lähedal. Selles kodust saadud kirjas oli ka Endli aadress, aga see oli tsensori poolt maha kriipsutatud. Õige aadressi sain alles siis, kui juba ise Karaganda oblastisse jõudsin.

    Et mordvalased on eestlaste hõimurahvas, teadsin enne, aga nende emakeelt kuulsin  esimest korda. Üks kohalik vanamees oli tore valvur, kellega sai tihti juttu ajada ja ta tutvustas mulle oma emakeelt, kus oli imestuseks palju eestikeelseid ja eestipäraseid sõnu.

    Mordva laagrites oli ikka mingi kord olemas, ei alandatud ega mõnitatud kedagi riigivaenlaseks olemise eest. Kõik need pikad aastad Potma laagrites olid talutavad,  võrreldes sellega, mis peale sealt ärasaatmist  toimus. Ei me osanud keegi ette aimata, milline põrgu meid ees ootab. Astusime südamerahuga tapivagunisse, nagu alati, teadmata, kuhu meid viiakse. Saime teada alles siis, kui meid Karagandinski oblasti Karabassi raudteejaamas maha laaditi ja jaotuspunkti viidi.

     Mordvast ära, Kasahstani

    1953.aasta kevadel jõudsin transiidiga Kasahstani jaotuspunkti  Karagandas.  Karaganda jaamast viidi meid edasi Karabas’i (ca’ 40 km Karagandast). Seal oligi jaotuspunkt. Ja sealt siis jaotati vange - tulid need orjaostjad laagritest. Mina sattusin Ksahstani steppi. Sealsed inimesed ei osanud  ei kirjutada, ei lugeda ega ka arvutada. Enamasti olid need ukrainlased, kes ei osanud ei  lugeda ega kirjutada. Oli üks vanainimene, kes oskas arvutada, kirjutada, aga õhtul tehti lõke maha ja õhtul selle lõkke valgel lüpsti. Kui õhtune lüps algas,  oli jumala pime. Piim tuli iga lüpsja kohta ära mõõta ja kirja panna. See vanainimene ei näinud tulevalgel enam kirjutada ja siis pandi mind sinna piima vastuvõttu. Mina ei lüpsnud ühtegi lehma. Mina oskasin arvestada, oskasin kirja panna. sest mina nägin. Ja sellest ajast jäingi  piima vastuvõtjaks. See oligi  poliitvangidest naiste laager,  Samarka laagrite üks osakond Porodinovka, kus olin karjanaistelt  piima vastuvõtja ja arvestaja.

    Alul ma olin karjak, brigadir oli eestlane, Arnold Saaremaalt. Arnold oli jäänud, ma ei tea, miks ta Eestisse ei tulnud, elama sinna. Ta töötas seal vabana ja oli karjabrigadir. Alul pandi mind karjaseks. Ratsahobune oli mul, sellega pidin karja minema. Arno õpetas mulle, et tšetšeenid on kõrval, vabad inimesed. Kolhoos või sovhoos, mis ta oli seal. Vaat’ kui hirmus, kui meie karjad oleks segamini läinud, kes kurat oleks need lehmad ära lahutanud. Seda pidin hirmsasti hoidma, et nad ei läheks tšetšeenide piiri lähedale ja nende kari võib ka tulla ja kui karjad segamini lähevad, ma ei tea, mis siis kõik oleks juhtunud. Kari oli meil suur - ühel inimesel oli viisteist lehma lüpsta, seitse korda viisteist, see oli minu oma. Aga teise brigaadi oma oli samasugune. Siis tuleb kokku kakssada kümme lehma . Teise karja brigadir oli venelane, meie brigadir oli Arno.  Arno õpetas  mulle, et kui need tšetšeeni karjased, noored poisid-mehed, said teada, et seal oli meeste laager, nüüd aga on naiste laager ja siis tulevad naisi otsima. Nad käivad juba päeval, vaatavad ära, kes karjas on. Arno ütles mulle, et kustutad lõkketule ära, vaata, siin on vana lehm, kui teised veel söövad, tema heidab pikali maha. Ja, kui sa kuuled, et tšetšeenid ratsahobustega tulevad, sa hoia ennast, kogu aeg hoia ennast selle vana lehma lähedale. Mina ei olnudki hobusega karjas, mina ei osanud ratsutada, ma ei tahtnud. Ta ütles, et heida kohe ja kui sa kuuled, kui tšetseenid tulevad, see on kuulda, kui nad tulevad karjatüdrukuid kimbutama, heida selle lehma kõhu alla. Ja nii ma tegingi. Alati, kui ma kuulsin, et nad tulevad, hoidsin sinna. Selle vana lehma lähedale. Ja nad käisidki igal öösel. Aga nad käisid seda Ljubat kimbutamas, tema oli teise brigaadi karjane. Ljuba ei kartnud neid, sõimas naha täis, andis tappa ka veel. Siis ma saingi karjast lahti, kui see vanainimene ei saanud hakkama piima vastuvõtmisega. Vastuvõtja olin nii kaua, kui ma vabaks sain. Õhtune lüps lõpetati ära. Meil ei olnud külmhoonet, meil ei olnud midagi. See piim, mis hommikul lüpsti, viidi keskusesse. Öösel tuli kaks härga, pandi vankri ette, suur pikk vanker, sinna kõik piimanõud peale ja see piim läks keskusesse. Mina ei tea, kas nad saatsid Karagndasse seda piima. Separaator, või see koorejaam võttis selle piima vastu ja lasi vist läbi, ju siis see koor  saadeti ära? Ikka piim ka läks. Aga piima autodel olid omad jahutused. Igatahes see piim tuli meil sealt stepist ära, sinna keskusesse viia. Need härjad olid eluaegsed, neid pidi kogu aeg sõimama. Mina sõimasin neid eesti keeles, eesti keelest nad aru ei saanud, mina ei osanud neid vene keeles sõimata, muudkui jäävad seisma. Nad ei tee väljagi, kui sõimad eesti keeles. Ja siis selle piitsaga … no niivõrd pikkamisi astuvad. Ja nad olid niivõrd ära õppinud. Ei olnud vaja juhtida, mööda steppi läksid separaatori ette, ukse ette ja jäid sinna seisma. Algul mina ei julgenud minna, mina ei oska neid juhtida, ma ei tunne stepi teid. Oh, istu peale, ainult vaata, et nad seisma ei jää. Nad viivad sind sinna ja jääd ukse ette seisma, õpetati mind. Ja nii oligi. Siis pandi tühjad nõud peale, hakkasin tagasi tulema. Hommikuseks lüpsiks pidin  tagasi olema. Ma oleks ju võinud magada. Las seisavad.  Aga mitu kilomeetrit oli, seda ei mäleta. Niimoodi ka talvel, viisin piima ära. Mina olin piima vastuvõtja.

     See koht, kus ma piima vastu võtsin pidi puhas olema, nagu  lehma laut ikka, ära lubjatud valgeks.  Aga, mis asja mina teadsin lupjamisest? Ja millega lubjata. Seesama laagri ülem, tuli sinna ja ütles et tee puhtaks, tuleb valgendada. See oli enne ka lubjatud, aga ikka tuleb valgendada. Mina ütlesin, et kuidas ma seda lupjan? 

     „Kust ma selle pintsli saan?“

     Mina ei teadnud niisugustest asjadest midagi. Ta ütles, et siin kasvab  rohi ja sellest teedki pintsli ja lupja oli sulle juba antud, paned selle vette, saad lubjavett  ja siis lupjadki ära.

     „Kus ma selle pintsli saan?“

     „Tule, ma näitan.“

    Läksime siis kahekesi pintslit saama, et siin kasvab see rohi, millest teed pintsli.  Laagri ülem korjas seda stepirohtu, millest  pintslit teha. Ja näitas mulle, kuidas pintslit teha. Õpetas mind.

     Peale selle, kui me läksime valvuriga raksu ja mind pandi tsooni kinni, ta valetas mu peale, et ma olin meeste laagris.  Ja just siis läks sealt laagri ülem mööda ning nägi, et ma  olen tsoonis kinni, ja ta küsis:

     „Miks sa siin oled?“

     Vastasin  selle peale ja ütlesin:

     „Ma ju ei tea, miks ma siin olen. Ma ei tea, valvurid tulid järgi ja mind pandi siia kinni.“

    Selle peale ta läks küsima, miks ta siin on ja anti teada,  et mina olin öö ja päeva meeste laagris olnud.

    „Ta ei saanud olla meeste laagris, ma õpetasin talle just sel korral pintslit tegema“.

    „Kuidas ta sai olla meeste laagris?“

    Riidu läksime. Valvur tahtis vägistada ja läksime sellepärast riidu. Kui aga riidu lähed, siis enam elu ei ole.

     Mind toodi sealt ära. Meie olime vabakäigu vangid. Me keegi sealt kuskile ei põgenenud. Küsiti ju, kui sa paned põgenema, kuhu sa lähed? Lage stepp, kuhu ma lähen?

    Aga need, ma ei ütle, et nad poliitilised olid, seal olid poliitilised ja krimkad, nagu see Ljuba, kes võis ära ka tappa, kui riidu läksid. Ljuba oli samuti krimka, mitte poliitvang. Nende traataia taga, tsoonis, olid kinnised, need kuradi krimkad. Meie olime vabakäigu vangid. Seal oli hirmus olla, seal kinnises. Jumal tänatud, et laagri ülem ise mind sealt ära saatis. Ma ei tea, mis ta nüüd nendega tegi, kes minu peale kaebasid. Ta ütles, et ta ei käinud kuskil meeste laagris, ta ei saanud käia, sest ma olin ise juures, kui tegime kahekesi pintslit ja näitasin, kuidas seda teha, lubjata.  Siuksed asjad juhtusid.

    Nüüd siis oligi niimoodi, et kui me olime seal stepis nende lehmadega ja mina hakkasin selleks piima vastuvõtjaks, kus tuli arvestada ja protsenti arvestada, palju keegi lüpsja teenis ja arvutada. Ja  tuligi siis teise brigaadi laagri režiimiülema tütar Tamara meile tööle. Ega töökohti seal laagris ju polnud, seal olid ohvitserid ja nende perekonnad.  Tuligi siis noor tüdruk. Mul on kõik need Tamara pildidki  olemas.   Tamara, ta oli selle laagri režiimiülema tütar. See  noor tüdruk pandi siis teise brigaadi lüpsjate piima vastuvõtjaks. Mina olin ühe brigaadi piima vastuvõtja ja tema oli teise.  Kõik need lüpsjad - suur barakk oli stepis, kus me elasime ja selle suures ruumis elasid kõik need lüpsjad. Ja meile Tamaraga anti eraldi tuba. Juba Tamara pärast, Tamara oli vaba inimene. Tema ei hakka nende vangidega seal … Meile anti eraldi tuba, kus saame elada. 

    Ühel päeval, kui oli ühe brigadiri sünnipäev, läks ka Tamara, need olid vabad, kes läksid sinna sünnipäevale. Meie eestlane, see Arnold, meie brigadir, oli samuti seal sünnipäeval. Arnoldil naist ei olnud. Ja veel oli seal vabu inimesi seal sünnipäeval. Vangid ei läinud sinna sünnipäevale. Oli ta vaba või vang, meil ei olnud vahet. Me saime väga hästi läbi. Aga seda ei kõlvanud teha, et ta oleks vangi oma sünnipäevale kutsunud. Seal olid ainult vabad.

     Nüüd tulid siis konvoid kahekesi keskusest, sõitsid siis samuti sinna sünnipäevale.  Need konvoid pidid kontrollima meie vangilaagri vabakäigu vange, kas  nad on ikka kohal, et nad ei ole kuskile läinud, või ära põgenenud. Nad käisid tihti, vahest mitu korda päevas. Aga nemad tulid õhtul.  Ju nad siis  teadsid, et Kungeril (brigadir, endine vang, vabaks saanud, sakslane) oli  sünnipäev. Eks nad selle jaoks tulidki. Et saab siis süüa, juua ja … tulidki minu tuppa, kus ma olin üksinda toas, … kus Tamara on?  Ütlesin, et Tamara läks sünnipäevale. Ja nad läksid mõlemad välja.

    Mina olin üksinda selles toas ja natukese aja pärast tuli teine tagasi ja mina veel küsin tema käest, kas sa ei läinudki sünnipäevale. Ütles, et ma käisin. Ja tuli siis siia tagasi  ja istus minu voodi ääre peale. Karta midagi ei olnud, Tamarat ei olnud,  need olid Kungeri sünnipäeval.  Arno oli ka seal, baraki teises otsas,  seal oli see Kungeri sünnipäev. Istus minu voodi peale, ajas juttu. Aga  ta tuli relvaga. Kui nad tulid laagrit kontrollima, olid neil relvad kaasas, mingisugused … üle õla, ma ei tea, mis relv. Mingi automaat, mingi siuke asi oli tal üle õla. Sest ma tean seda, minult kohtus küsiti … Võttis selle õla pealt ära, pani Tamara voodi peale. Väike tuba oli - kaks voodit ja laud. Pani selle relva sinna, selle voodi peale ja ise tuli istus minu voodi peale. Ajas alul ilusti juttu ja mina veel ütlesin, miks sa sünnipäevalt ära tulid, seal oleks süüa-juua, kõike saanud. Ütles, et ah, ma käisin, seal ei meeldinud mul olla. Aga tal olid omad plaanid vägistada … Alul ajas juttu ja lõpuks ütles, et „vsjoravno ja tebjä võjobu“. Ja siis tuli kallale. Mina hakkasin vastu. Ja ma veel karjusin. Ja mis ta tegi -  madalate otstega raudvoodi oli ja ta hakkas peksma mind, see madal raudvoodi ots oli rauast, ta peksis mind peadpidi vastu seda rauda sinna … Ma arvan, et ma vajusin talle sinna kätte ära, et ta selle hirmuga … lasi jalga.

    Hommikul tuleb Arno siis mind üles ajama, et vaja minna, aga mina ei tõuse  voodist, ma olin omadega nii läbi. Ma ei tõusnud oma voodist, ma olin nii läbi selle peksmise tagajärjel Ja Arno küsis siis - miks sa ei tõuse. Ma ütlesin Arnole, et näe              peksis mind öösel. Ma ei tea, kelle ta siis võttis piima vastu võtma. Ta pani hobuse ette, selline kahe rattaga kaarik oli, millega sõitsime. Pani mind sinna kaarikusse, et viia mind  keskusesse, stepist välja, sinna arsti juurde. Arst-velsker oli muidugi vang. Ja kui hakkasime stepist välja sõitma, tuli vastu seesama konvoi. Küllap hakkas tal süda … Seesama mees, hobusega, ratsa keskuse poolt tuli. Ma mõtlen, tal hakkas süda valutama, kas ma elus olen, sest ma vajusin ära, minestasin ära. Ta ei teadnud, kas jäin elama, või ei jäänud. Ja siis ta käratas  Arnole peale, et kuhu sa lähed. Arno ütles, et ma lähen keskusesse arsti juurde. Siis käratas veel - ei lähe sa kuskile. Aga Arno oli vaba inimene.   Arno ütles:

     „Mul ei ole töötajat! Ma pean ta arsti juurde viima.“

Sõitis siis minema, ei rääkinud midagi. Ma arvan, tal oli juba arvestatud sellega, vana inimene oli see velsker seal, et sellega oli tal juba räägitud. Arno viis mind velskri juurde, ei andnud velsker mulle tõendit, ei aidanud mind millegagi Ja niisama targalt tõi Arno mind tagasi steppi. Arvatavasti oli see arstiabi ette ära keelatud.

    Töövõimeline ma enam ei olnud. Tamara tuli koju. Mina rääkisin talle kõik ära, mis juhtus. Tamara läks isa juurde. Isa oli režiimiülem. Tamara rääkis ära kogu selle juhtumi ja tuli uurimine. Ja muidugi ajas ta vastu. Ma enam ei mäleta, kuidas see uurimine tuli,  laagri ohvitserid olid koos ja need kaks konvoid, kes olid seal, need olid ka kohal. Ja muidugi ta ajas tagasi. Aga, samas üks laagri ohvitser, mitte Tamara isa, režiimiülem. Tamara isa ei osanud öelda, aga see üks teine ohvitser ajas kõik tagasi. Aga üks laagri ohvitseridest, isegi keskuse ohvitserid olid sinna kutsutud. Üks neist keskuse ohvitseridest ütles nüüd:  „Larin, ma tean täpselt, et tema ei valeta, valetad sina.“

     Tema oli sõjaväes olles  Eestis olnud, elanud seal. Ja ta ütles selle kohta niimoodi eestlaste kaitseks:

      „Mina tean eestlasi ja sina ära mulle valeta. Sina valetad, aga tema ei valeta“. Ja niimoodi oligi siis selle kohtumõistmisega: kinni teda ei pandud, aga sealt laagrist ta saadeti ära. Ta saadeti mingisuguse vaguniga lehmi Moskvasse tapamajja viima ja tagasi ta enam ei tulnud. Enne seda kohut tema naine käis palumas mind, et ma ei… Mitte mina, vaid Tamara isa andis ta selle kohtu kätte. Ära seda…  mõista, mul on väiksed lapsed ….  Kangesti uuriti seda, kas ta tuli relvaga minu juurde, sinna tuppa. See oli hästi suur süütegu, et ta relvaga tuli. Ta ei oleks tohtinud tulla selle relvaga. Enne seda, kui ta sai laagrist lahti, käis ta naine palumas mind, et ma ei kaebaks tema peale. Ma seletasin, et kõik, mis küsitakse, ma vastan, kuid ütlesin, et ma ei ole kaevanudki tema peale, režiimiülem kutsus selle kohtuasja välja.

       Vaat’ selline juhus oli seal.

      Aga ta jõudis, sest kohe ei tulnudki see kohus  nö. Siis tehti amnestia, peale Stalini surma - kellel olid väikesed lapsed, ka poliitvangid, said vabaks.  Tihti käidi kohapeal, et valmistada ette neid inimesi vangilaagrist kojusaatmiseks, kes amnestia alla kuuluvad. Dokumentide vormistamiseks tehti pilte. Ma lasin erapilte ka teha. Kellel olid kuni seitsmeaastased lapsed, saadeti järelpärimised  elukohta: kas see laps on ikka tõesti olemas. Niimoodi. Kõik emad lähevad juba koju, mina ikka veel siin, ei tule Eestist mulle ühtegi vastust. Mõtlesin, et kui mulle vastust ei ole tulnud, eks siis Anne, tema on ju seitsme aastane, on siis surnud. Kuid seesama Larin - hävitas minu dokumendid ära, sest minu järelpärimist Eestisse ei olnud tehtudki. Ja minule ei mingit vastust. Kõik emad lähevad ära, aga mina istun. Kõik on nüüd läinud, mina ikka istun. Kas ikka see Anne suri tõesti ära, et mind ei lasta lahti. Võtsin südame rindu ja läksin sellest Tamara isale rääkima. Et asi on niimoodi, kas ma tohin minna keskusesse asja uurima. Muidugi režiimiülem andis selle  loa, et keskusesse sõita. Siis, kui mindi sööki tooma, leiba tooma sain keskusesse ja hakkasin uurima, et mis pärast minule ei ole vastust tulnud. Ja tuligi ses suures kontoris välja, kus kõik toimikud, et keegi ei ole Eestisse seda pärimust teinudki. Mis vastust saigi tulla, kui keegi pärimist ei ole teinud. Seesama Larin hävitas kõik ära, jättis mind nimekirjast välja.

     Ja  läksin siis sinna päris suurde keskusesse, kus läksin selle kõige suurema ülemuse juurde, kus ainult küsisin, miks ei ole minu järelpärimist Eestisse saadetud. Ja ta nõudis sealt raamatupidamisest, või kust ta nõudis selgitust ja ütles, et teid ei olegi nimekirjas. Kes pidi siis Eestist küsima? Meilt,  sealt stepist see nimekiri küll saadeti, aga minu nime jäeti sellest välja. Nimekirjaga tegelesid vangid. Vangidele tehti ülesandeks tegeleda selle nimekirjaga. See vang, kes nimekirja tegi, jättis minu nime sealt välja … Larini käsu peale. See kohus oli siis veel olemata, pärast poleks Larinit keegi enam kuulanud. See Larin kõrvaldatigi sellest laagrist , enam ta tagasi ei tulnud. Kas ta mingit karistust sai, kes seda mulle räägib? Võib-olla sai?

     Igal juhul eestlaste peale vaadati seal väga hästi.

     Ja siis tuli Anne vabastus,  dokumendid tulid Eestist.

     Ja vabastus tuli mulle jõululaupäeva õhtul. See oli 1953. aasta.

    Meie laagriülem sai selle dokumendi, aga ta ei öelnud brigadirile ennem, kui me olime lüpsi ära viinud, piima ära andnud ja siis tuli brigadir, ütles mulle, et mulle tuli amnestia. Jah, see oli just jõulude ajal, kui sain selle teate.

     Kui me olime Mordvas viisakalt ja puhtalt riides olnud, siis Karlagis olime ehtsad kaltsupuntrad. Oma riietest ei olnud nende aastate jooksul palju järgi jäänud. Suvel olime enam-vähem inimese moodi, aga külmaga said meist ehtsad kurjategijad-vangid. Meile anti sõjaväelaste  mahakantud vanad riided. Kas korra puudumisest või vaesusest meie laagrites, oli vangide riietus väga närune.

     Lubjavildid olid ära tallatud, erineva suurusega, vatijope paigatud ja pikast kandmisest õhukeseks muutunud, ilma ühegi nööbita, sidusime keskelt nööriga kinni, et oleks soojem. Vatipüksid olid samuti paigatud ja õhukeseks muutunud. Sokke ega sukki ei antud, olid jalarätid, mis kippusid kangesti ära kaduma. Ka sõdurimütsid olid oma soojuse kaotanud. Ka kindaid ei olnud ja aluspesu polnud enam uus. Uusi asju meile ei antud ja kellelgi ei tulnud mõttessegi midagi sellist küsida, olime kõik ühtemoodi kaltsakad. Aga see ei häirinud kedagi, ei vange, ei vabasid kodanikke. Arvatavasti oli siin kogu aeg nii olnud. Kui ma jõululaupäeva õhtul töölt tulles meie külmas barakis nendes riietes leiba ja kuivatatud kala närisin, mõtlesin ema peale, et kui ta mind näeks, saaks kindlasti rabanduse.

      Eluruum, suur barakk, oli alati külm. Köeti õlgedega ja ei läinud soojaks. Meil oli suur, paks kass, kes ei viitsinud kõndida ja tuli alati süles lauta viia, et piima saaks. Õhtuti oli kassi pärast suur vaidlus, kes looma oma teki alla saab, siis oli soojem magada. Kass vahetas öö jooksul oma asukohta ja oli hommikuks kadunud.

     Karlagi vangilaagrites ei olnud vangidele mittemingisuguseid lõbustusi. Polnud ka võimalusi ise midagi ette võtta. Kõikjal oli korralagedus, vaesus ja ükskõiksus. Ainuke lõbustus oli see, kui vene tüdrukud laulu lahti lõid ja kuulsaid vene tantse vehkisid…

      Nii tuli ka see aeg üle elada ja ikka paremat loota.

      Endlit otsima

     Peale vabastamisteadet võtsin ühe vaba päeva, kuna ei olnud enam vaja lüpsile minna, pealegi oli jõulupüha. Otsustasin terve päeva magada, aga see ei õnnestunud. Närvid olid pinges ja ei osanud õiget otsust teha - kuidas edaspidi toimida.

    Sõitsin Samarkasse, et vabastamisdokumente vormistada. Kõik käis väga aeglaselt. Nii saabuski uus aasta 1954. Vabastamisdokumentide  vormistamine jäi pooleli, rongipiletite ja päevarahade saamine. Aru saanud, kui vaevaliselt ja pikkamööda kõik käib, otsustasin mitte ootama jääda ja Endlit otsima hakata. Et mul oli juba osa vaba inimese dokumente olemas, ei saanud mind keegi takistada.

   Kuna minu koduks oli endiselt Porodinovka, elasin brigadir Kungeri ja teema naise juures. Lüpsikari oli ju stepist ära toodud ja talvekorteris. Nii nagu nendes laagrites  valitses korralagedus, sain ma oma toidupajuki endiselt. Ka Kunger ja Arno aitasid omalt poolt.

      Endli laagri aadress oli mul olemas, mille järgi teadsin, et see asub Karaganda lähedal. Et mul olid vabastamisel ettenähtud riided alles saamata, olin nii-öelda päris räbalakutt. Teele asumiseks laenasin riideid ja raha. Sain Tamaralt pika sooja talvepalitu ja karvamütsi, sooja kampsuni ja korraliku aluspesu. Arnolt sain veel vatipüksid ja Kungreri naise käest lubjavildid, ilma nende soojade riieteta ei oleks saanud 40-kraadise külmaga teele asuda.

     Kui palju kilomeetreid stepist linna oli, ma ei tea, aga oma 200 kilomeetrit kindlasti. Samarkal mingit ühendust Karagandaga polnud ja tuli otsida juhuslikku autot. Õnneks sõitis siia terve kolonn, umbes 10 autot, vilja järele. Talvel ei sõitnud veoautod kunagi üksikult. Laadinud peale viljakoormad, asus  kolonn jälle teele. Siin sain ka mina koha ühe veoauto juhi kõrvale. Lumisest stepist läbiviiv tee oli veoautode ja traktorite poolt sisse tallatud, Lumesahka kui sellist, polnud mina veel näinud.

      Olles umbes poolel teel, algas kole tuisk, mis on Kasahstanis teistmoodi kui Eestis. See tuisk on alati ohtlik ja pikemalt kestes võib elamise-olemise päris seisma panna. Tuisu tõttu Kadus sõidutee ja autod läksid  laiali. Ühesõnaga - kolonni enam polnud, igaüks püüdis eesoleva külani jõuda, aga see polnud enam võimalik. Edasisõit tuli katkestada ja olukorrast väljapääsu otsida. Senikaua, kuni mootor töötas, polnud ärakülmumise ohtu karta ja lootsime ikka, et tuisk vaibub. Siin tekkis mul kange pissi häda, aga autojuht ei lubanud mul välja minna. Ütles, et võib juhtuda see, et tuisk viib ära, käskis püksi lasta ja seda ma tegingi, lastes kõik vatipükste sisse. Tema, kui siinne päriselanik, teadis kuidas toimida.. Nüüd lõppes kütus ja auto läks külmaks, väga külmaks. Märgade vatipükstega oli tõesti väga külm. Et tuisk ei jäänud järgi, tuli enese päästmiseks midagi ette võtta. Arvatavasti hakkasid teised autojuhid jala, telefonipostide järgi teed hoides, eeloleva küla poole astuma.  Ka meie otsustasime jala astuma hakata, jättes auto, millest polnud mingit kasu, lumehange kevadet ootama.

       Läbi lumetormi, otsides telefoniposte, komberdasime vaevaliselt edasi. Autojuht ikka ees ja mina, juba väsinuna tema järel. Vahemaa meie vahel muutus juba pikemaks ja lõpuks ma ei näinudki teda enam. Nüüd sain aru, et pääsemine on igaühe oma  asi ja abi pole loota.. Ei tea, kui palju ma üksinda veel edasi jõudsin, kui jõud kadus ja maha istusin. Ei tea ka, kui kaua ma seal istusin, hakkas hea ja soe tunne, et ei tahtnudki enam tõusta. Vist isegi tukastasin.

      Siis kuulsin, kuidas keegi hakkas mind hirmsal kombel sõimama, et mis sa kuradi laisk lehm siin istud ja lased end surnuks külmuda. Tiris mind üles ja vedas kaasa, ise ropult sõimates. See oli üks viimane lahkuv autojuht, kes samuti telefonipostide järgi teed otsides teatud küla poole sumas ja mind ühe telefoniposti juurest istumast leidis. Nii tassis ta mind välja surmasuust, kui olin pääsemiseks lootuse kaotanud.

    Saatuse tahtel ja imekombel kohtasin aastate möödudes seda autojuhti, keda ma enam ära ei tundnud. Noormees oli nüüd juba vanem mees ja ma ei saanudki teda tunda. Samuti ei tundnud ka tema mind ära. Oli möödunud tervelt üksteist (11) aastat. Kui ma 1965. aasta suvel tahtsin rinnalast Riinat rinnaga toitmisest võõrutada,  sest ta oli juba aasta ja kümne kuune (aeg rinnaga toitmine lõpetada), andsin ta naabrinaise hoolde ja sõitsin lihtsalt ära. Otsustasin külastada oma endist vangisoleku laagri paika Poradinovkat. Selleks pidin Karaganda linna piiril hääletama Samarka poole sõitvale autole. Teel hakkas autojuht rääkima kolonni lumetormi kätte jäämisest ja surmaohust pääsemisest. Rääkis ka laisast naisest, kes ei võtnud midagi ette enda päästmiseks. Rääkis, kuidas ta selle naise sõimates lumehangest välja tiris ja külani välja aitas. Siis ma ütlesin, et see päästetud naine olen mina. Meenutusi ja juttu sellest koledast ajast oli palju. Vahetasime aadressid ja kutsusin teda Piketti külla, et talle tänu avaldada ja oma elupäästmise eest tasuda. Ta ei tulnud ja kui talle kirjutasin, vastust ei saanud. Tänuvõlg jäi tasumata.

    Jõudsime lõpuks suure vaevaga külakesse, kus teised autojuhid juba koos olid. Ootasime edasisõidu võimalusi. Järgmisel päeval tuli meile järele traktor, suure järelveetava lahtise reega. See oli sõit, mida ei unusta surmatunnini.

     Hea, et tuisk oli veidi järele andnud. Traktor venis nagu traktor ikka ja külm tahtis ära võtta. Lõpuks jõudsime elusana Karaganda äärelinna, kus ma neist lahkusin ja Endli laagripaika otsima asusin.

      Selle leidnud ja kokkusaamist palunud, tuli mul tõsine jutuajamine Endli laagri juhtkonnaga. Enne veel anti mulle arstiabi. Külmakahjustused olid näonaha katki teinud ja sealsetel laagriarstidel tuli seda ravida. Ka käed ja jalad vaadati läbi, aga õnneks polnud need külmavõetud.

       Jutuajamises laagri juhtkonnaga selgus, et Endel oli keeldunud kaevandusse laskumast. Laagritel olid seal omad söekaevandused. Selle eest istus ta sagedasti kartsas. Pidin teda mõjutama, et ta vastu ei hakkaks ja tööle asuks.

      Sain siiski kokkusaamise loa ja ilmusin tema ette lõhkise näo ja täiskustud vatipükstes (vatipüksid ei kuivanud ju ära).   Püüdsin teda mõjutada, et ta laagri korraldusi täidaks. Ei mäleta, mis edaspidi juhtus, aga tean, et Endel pole maa all söekaevanduses kunagi töötanud.  Vist naeratas õnn ja ta saadeti teise laagripunkti. Olin Endli juures kaks päeva, rohkem ei lubatud. Kolmandal päeval alustasin tagasisõitu, et Samarkas poolelijäänud asjaajamisi lõpetada ja Eestisse teele asuda.

     Mingit lõpetamist ma ei saanud, sest kõik algas otsast peale. Ma olin poliitiliselt vaba, aga poe röövimise eest tuli veel edasi istuda. Ma ei teadnudki, et vahepeal oli minusuguse varga karistusaega vähendatud kümnele aastale. Samarkas  kehtiva korralageduse tõttu minule sellest ei teatatud. Nüüd saan ma vabaks alles 1959. aastal, seega veel viis aastat istuda. Saatsin siit Endlile kohe kirja, et  rõõmustasime ilmaasjata ja ei tea millal ükskord jälle kohtume.

    Hinges oli valu ja mingi halb eelaimdus, mis sundis mind Endliga jumalaga jätma. Kirjutasin jumalagajätu kirja ja jäin ootama, mis edasi saab.

      Nagu hiljem selgus, oli ka Endlil hingel halb eelaimdus, millest ta minule midagi ei rääkinud. Ta oli kaasas kandnud meie laulatussõrmust, hoolega hoidnud ja peitnud. Kuigi see tundub uskumatu ja võimatuna, tegi ta seda. Mina ju teadsin neid  läbiotsimisi ja puistamisi ja ei oska ette kujutada, kuidas see tal õnnestus.

     Sõrmus jõudis temaga koos vangilaagrisse. Siin peitis ta selle omatehtud tuhvli sisse oli rahulik, teades, et seda ei leita. Seda ei leitudki, läks lihtsalt kaduma. Eluruumi koristajat segas naride all olevate jalanõude rohkus ja ta viskas vahel vanemaid, narmendavaid toatuhvlid minema. Nii lendas Endli suur varandus prügikasti ja põletati ära, kusjuures teine tuhvel jäi alles.

     Kui sõrmus ära põletati, tekkis Endli hinge valus eelaimdus, et meie abielu on läbi. Viimane kiri, milles teatasin talle meie lahkuminekust, polnudki talle ootamatu üllatus. Ta teadis ja tundis seda juba ette ära, et nii võib juhtuda.

    Sellega lõppes meievaheline ühendus ja me ei teadnud teineteisest midagi, kuni Raekülas uuesti kohtusime.

       Viimane võitlus.

     1954. aasta jaanuari keskel olin jälle vang Tsereptsalski krimkade laagris, kus ei tuntud seadusi ega allutud korrale. Siin ei olnud ühtegi eestlast ja tuli unustada eesti keel ja eesti meel. Lätlasi oli ja leedulasi ka. Enamasti olid siin Venemaa pätid. Tööle pandi mind viljalattu „juhatajaks“. Arvatavasti kirjatarkuse ja arvutamisoskuse pärast. Kõik sealsed pridurkad (peenemat sorti rahvas) olid nimelt lätlased ja leedulased, kellede töökohad ka paremad. Viljaladu oli laagri territooriumilt väljas, umbes kolme kilomeetri kaugusel. Sealsamas, lähedalolu ka mootorkütuste tankimise koht, kus pidin ka traktoriste teenindama ja arvet pidama. Tööga võis igati rahule jääda, kuigi ma ei teadnud ega tundnud tööd viljalaos. Õpetati ja juhendati, kuidas  ja mida teha ning minu tööga oldi rahul.

   Kõigega võis leppida, mitte aga kõrvalolevate meeste osakonna vabakäigu pättidega. Kui nad naisvange ründasid ja vahele jäid, karistati neid kartseriga, mida nad ei kartnud ja välja tulles tegutsesid edasi. Et meie naised olid kõik vabakäigu vangid ja tööl olles kõigile kättesaadavad karjanaised, lüpsjad, põllutöölised, villatsehhi töölised, vaipade kudujad ja igasuguse majapidamisega tegelevad töölised, oli neid kerge rünnata väljaspool tsooni. Kes pirtsutas, tehti kambakat, kes aga oli omale leidnud kavaleri, oli nende oma kehtiva seaduse alusel puutumatu. Nad ei seganud end suhtes olevate paaride vahele, hoidusid neist eemale.

    Tutvunud laagris oleva olukorraga, tuli kiiresti leida omale kavaler. Selleks polnud piisavalt aega. Nii sai minu väljavalituks lätlane, advokaat Riiast, minust natuke vanem mees. Gunnar Tsiferson töötas koorejaama ülemana. Ausalt öeldes pidin ise talle liginema, sest tema naistega ei tegelenud. Nii oligi ka minul juba veebruaris „oma mees“. Et olin viljalaos tihti üksinda tööl, võisid sinna tööle toodud meesvangid rünnata. Traktoriste ma ei kartnud, neil polnud aega naisi rünnata.

    Õnneks ei olnud seda õudusunenäo aega palju. Juba mais tuli amnestia neile, kes on pool aega ära istunud. Seega sain jälle vabaks. Ettenähtud aastad jäid istumata. Et ma oma viimase aja sündmustest polnud kellelegi kirjutanud ja saladuses hoidsin, polnud võimalik enam Raekülasse naasta. Pealegi olin juba neli kuud rase ja tuli otsustada, kuidas edasi elada.

    Gunnaril oli jäänud veel aega istuda ja jäin teda ootama. Muud väljapääsu ma ei leidnud. Elasin ühe naisvalvuri juures ja töötasin viljalaos edasi juba palgalisena. Oktoobris sündis Kaia ja 1955. aasta maikuus sõitsin lapsega Riiga, Gunnari ema juurde. Raekülasse ei julgenud ikka veel nägu näidata. Siis jõudis ka Gunnar Riiga. Võtsin kõik oma julguse kokku ja sõitsin üksinda Pärnusse. Sain aru, et lõpmatuseni ei saa end ja oma tegusid varjata.

   

Anne ja Adu ema ja isa kohtumise aegu

   Kui ma 1956. Aasta suvel Raekülasse jõudsin, ei osanud aimatagi, et kodus, köögis istus Endel. Klaarisime oma suhteid ja arutasime, mida teha ja kuidas elada edaspidi. Ka Endlil jäi Karagandasse maha paarikuine laps, kelle ema oli Pärnu linnast pärit Linda Saago.  See oli temast vanem, endine poliitvang. Endel nägi oma tütart, Maret paarkuisena, rohkem ei teadnud temast enam midagi, ega pole teda kunagi näinud. Siin polnud meil mõlemal mingit selgitamist vaja, kuna olime ju teadlikud igasugustest olukordadest vangide elus.

     Meie päris esimene oma maja

   Kui olime Endliga koos 1956. aasta sügisel tagasi Kasahstani saabunud, elasime Endli sõba ja töökaaslase Marki juures Karaganda lähedal Kirzavodi asulas, kus Endel oli vangina varem telliskivitehases töötanud,  juudipoisi Marki ja tema naise  Ljäla ning pisipojaga.

    Marki korter oli kahetoaline, korraliku köögiga. Üks tuba oli meie päralt ja kõik muu elamiseks vajalik, nagu voodi koos patjade , linade ja tekkidega, samuti toidunõud, käterätid, põrandavaibad ja igasugune  abi kodutunde loomiseks. Toitu valmistasime koos ja sõime koos, kus oli jällegi abiks Marki rikas ema.

     Samas Kirzavodi asulas elas ka endine vang Laanemäe Leo, kes oli abielus endise venelannast vangi Šuraga. Neil oli suur, kolmetoaline korter ja päris jõukas elamine, kuna Šura oli mingi komandant,  me suured sõbrad. Et Marki vend oli palju aastaid olnud ladude juhataja ja elas jõukalt, oli tal võimalus meid igal moel aidata, kuna teadis hästi meie endiste vangide olukorda. Suure tänuga südames meenutan seda abivalmis perekonda, kes olid meid aidanud, kui sedalaadi abi kõige enam vajasime.

      Leo kutsus meid enda juurde elama ja et Šura oli tore ja lahke inimene, läksime nende juurde, muidugi jälle selle pere lahkust ära kasutama, sest meil ju omal midagi elamiseks vajalikku polnud. Meie seal elamisega polnud aga rahul nende suur hundikoer Tomka, kelle diivani me hõivasime ja kogu aeg tuli karta. Muidu oli Leo juures täiesti normaalne elamine.

      Siin tuli Endlil soov omaette elamiseks, ainult mitte asutuse korteris, vaid päris oma majas. Et need eramajad, nii-öelda oma kätega ehitatud onnid olid odavalt müügiks, otsustas ta uurida nende hinda ja kohta. Kuigi meil polnud sääste ja puudus maja ostuks raha otsustas ta Marki ja Leo käest laenu võtta. Maja leidis ta paari kilomeetri kauguselt praegusest elukohast ja mitte kalli hinnaga. Tuli välja, et Markil ja Leol polnud mingit raha talle laenata ja maja ostmise mõte tuli ära jätta. Siin tuli abiks jälle Marki tubli ema, kes lubas meile, võõrastele inimestele maja ostuks raha laenata, sest ta pidas seda majaostu mõtet väga targaks. Eriti pidas seda õigeks teoks Endli suur sõber Kütt, kes elas ka venelannast naise ja väikese tütrega. Hiljem sündisid siin talle kaksikud poisid. Kõigil eestlastel olid siin venelannad naiseks ja loomulikult polnud see mõnele mehele õige naine ja need võisid käituda häbiväärselt.

       Nüüd oli meil raha maja ostuks ja läksime lähedalolevasse külla maja ostma. Ei mäleta, kui palju rublasid see maksis. Nagu selgus, oli see väike maja ehitatud mahakantud raudteeliipritest ning krohvitud seest ja väljast lehmasõnniku, savi, liiva ja  seguga. Ilusti lubjaga valgeks võõbatud. Katus oli tehtud pajuokstest, kaetud jällegi lehmasõnniku, savi, liiva ja õlgedest seguga. Majal oli kaks tuba, suur ja  avar korralik tuba ja suur köök muldpõrandaga ja suur eeskoda - kuur, kuhu Endel poolest tegi hiljem oma mootorrattale garaaži.

     Nüüd oli meil päris oma maja. 1957. aasta suvel, Karaganda äärelinnas,  Novostroikas, kus oli ainult kaks tänavat omatehtud maju, mussulmanide  surnuaed ja üks puurkaev keset küla, meie majast kaunis  kaugel ämbritega vee toomiseks, mis hiljem muudeti maksuliseks: saime raha eest osta talongid, millega maksime vee eest. Pesuvett ja muidu vee võtsime ühest tiigist, mis oli tekkinud mingisugusest liiva- või savikarjäärist. Poed, väike turg ja koolimaja  olid linnale lähemal, suuremas asulas, mis oli meie kodust umbes paari  kilomeetri kaugusel, Mihailovka asulas.

      Maja peremees, arvatavasti mussulman , oli külast ära läinud ja maja müümiseks naabritele jätnud. Raha kaasas, läksime tatarlaste juurde maja ostma. Mussolmanide  elukommete kohaselt istutakse vaibale maha madala laua äärde, kus siis igasuguste nende rahvatoitudega kostitatakse. Istusime siis põrandale vaiba peale ja pidime sööma, sest nende usk ei luba majja astunul söömata lahkuda. Kartus ja imestus oli suur, kui perenaine tuliseks aetud raudkonksuga  lähedale astus ja laua kohalt  ning meie pealt  kurje vaime ära ajas. Mina lausa värisesin, sest arvasin, et ta  torkab  tulise  raudkonksuga meil silmad välja  ja võtab raha ära. Endlil sellist mõtet polnud ja ta jälgis rahulikult neid toiminguid.

    Maksime maja eest raha ära ja olime õnnelikud majaomanikud. Kuna olime muidu päris purupaljad, aitasid Marki ja Leo pered meid sisse seada. Toodi raudvoodid, mõni taburet ja väike lauake, toidunõusid ja muud vajaminevat. Sel ajal polnudki  õieti midagi neist maapoodidest osta, aga Karaganda linnapoodides me ei käinud. Muidugi puudus ka raha kõikide asjade  ostmiseks. Võlg tahtis ju tasumist. Midagi me hiljem turult ikka muretsesime.

        Nüüd, majaperemeestena oli kohustus hakata hoolitsema maja eest, et teha elamine oma tahtmist mööda korda. Esimeseks suureks mureks oli köögi muldpõrand. Seda tuli „pesta“ paar korda nädalas  lehmasita ja savivee  seguga. See segu võttis tolmu kinni ja tegi põranda mõnusalt siledaks. Haises küll vastikult, aga, kui ära kuivas, polnud mingit haisu. Paari päeva pärast hakkas pragunema ja tuli jälle „pesta“. Endel ei sallinud seda „pesemist“ ja hakkas puupõranda tegemist organiseerima. Puumaterjali saamine on seal maal väga raske. Nii hakkas ta töö juurest tooma mingeid tehases äravisatud  lauajuppe ja tegi neist lõpuks päris  korraliku põranda. Kööki meisterdas ta kõrge riiuli, veeämbrite jaoks väikese pingi ja söögilaua, taburetid saime Leo naise käest, nii oli meil juba päris korralik köök. Sain osta helesinist sitsi ja õmblesin kardinad väikesele aknale, eesriided riiulile ja isegi kardinad uste kohale, et oleks ilusam. Seinad ja lagi said muidugi valgendatud lubjaga. Köögis olevat pliiti kütsime kivisöega, soemüür oli toas ja meie maja oli hästi soe ja hoidis sooja. Meil oli veel koerakutsikas Poika ja kassipoeg. Eestis  kaasatoodud Aadul  tuli minna kooli, kolmandasse klassi. Adu ei osanud ühtegi sõna vene keelt ja käis koolis lihtsalt istumas, millega me kõik pidime leppima.

       Ka väljastpoolt tuli maja kohendada ja valgeks lubjata. Katust parandada ja seinu krohvida tuli ikka lehmasõnniku, savi ja liivaseguga, kuhu segatud veidi heina või põhku. Seda segu tuli enne kõvasti Jalgadega sõtkuda. Et meie ei osanud midagi niisugust teha, tulid naabrid appi ja õpetasid meid oma nõu ja jõuga. Nii sai meie maja korraliku remondi ja välimuse. Endel pani veel majale nurkadesse püsti lauad ja värvis tumepruuniks, see oli ilustuseks.

       Proovisin oma väikesel aialapil kasvatada redist, tilli ja sibulat, aga ei tulnud midagi välja. Kui taimed olid juba suured, tuli lumi maha ja külm rikkus ära. Kütteks kivisütt ostsime ja Aadu ning naabripoisid käisid kottidega head sütt toomas   umbes paari kilomeetri kauguselt seisva rongi vagunitest, mis vedasid kivisütt.

     Selles majas sündis Jaan, kodus, 1. aprillil  1959.aastal. kui algasid sünnitusvalud, saatsin Aadu naabrinaist kutsuma, kes jooksis kohe kohale. Et see naabrinaine oli varem sünnitusmajas sanitarina töötanud, sai ta suurepäraselt hakkama. Kui Endel kiirabiga, keda ta kutsuma läks (meil seal külas oli üksainus telefon) kohale jõudis, oli kõik juba korras ja kiirabi sai kohe Jaanilt esimese aprilli. Üldiselt oli Jaan terve oma elu üks „esimene aprill“.

    Endel tegi Jaanile töö juures ilusa laste raudvoodi. Kui Eestist läksime, ostis isa mulle kaasa kohvris kantava elektrilise õmblusmasina ja Aadule ilusa raadioaparaadi. Meie kodu oli ilus ja mugav ning soe paik, kuhu kõik tuttavad olid oodatud külalised. Käisime ka ise tuttavatel eestlastel külas, eriti pühade ajal.

     Et saada kõrgemat töötasu, mida maksti stepis asuvates majandites, otsustasid Endel ja Leo  kolida ära sovhoosi tööle. Majavõlg oli makstud ja elujärg normaalne. Ärasõiduks tuli meie oma maja ära müüa. Leidsime ostjaks ühe  vangist vabanenud leedulase ja kolisime naabrite juurde ärasõitu ootama. Leo ja Endel käisid töökohta otsimas ja leidsid selle sovhoosis „Krasnaja Poljana“ , mis asus stepis, umbes 250 kilomeetrit Karaganda linnast. Leo loobus ärasõidust, kuna tema naine ei nõustunud maale elama asuma. Maja müük toimus 1959. aasta kevadel.

     1959.aasta vana-aasta õhtuks jõudsime kaugele stepiavarustesse, eemale linnast, teistest eestlastest ja oma kodust.  Tuli hakata jälle oma kodu, oma maja ehitama.

    Veel veidi meie oma maja naabritest, kes olid kõik head sõbrad ja külalised. Hea läbisaamine oli kõrvalolevate naabritega. Ühel pool elas rahvuselt eestlane Sarbe, kes oli kasvanud üles vene lastekodus koos vennaga. Et neil oli keelatud vennaga eesti keeles rääkida, olid tal meelde jäänud mõned üksikud sõnad. Tema naine oligi Jaani sündimise ajal ämmaemandaks. Naaber, kust ma piima ostsin, oli muussolman, turkmeen. Tema kombed nõudsid, et tuppa tulijat tuleb sööta, nii pidin ma igapäev, kui piima järel käisin, seal sööma. Tellisin temalt ka petipiima, kui ta võid tegi. Kord jootis ta mulle hapendatud hobusepiima, kumõšši ,  mis mõjus mulle purjutegevalt. Kui temaga õiendama hakkasin, naeris ta, et jõin hobuse piima, mida ma kunagi lubasin mitte mingi hinna eest suhu mitte võtta. Et kumõšsi hoitakse suitsutatud puunõus (desinfitseeritakse suitsetamisega), oli tal päris hea suitsumaitselise peti maitse. Muidugi ei söönud ma igat asja, mis mulle pakuti. Minu toidud olid kõik sealiha ja rasvaga tehtud, mille poole nende usk ei lubanud isegi vaadatagi. Kui ta meile tuli, ei tohtinud ma talle oma toitu pakkuda ja ta pahandas sellepärast. Vahest sõi minu toitu kõhu täis ja ütles, et ma ei tohi sellest kellelegi rääkida. Tatariplika, kes meil jõulude ajal külas oli, sõi kogemata midagi talle keelatut ja pidi nüüd kõik välja oksendama. Naabrinaine, kelle juurest ma piima tõin, ei osanud raha lugeda, samuti tema mees, kes oli küla inimeste lehmade karjane ja teenis hästi. Palgapäeval tõi ta palju raha koju, mida nad lugeda ei osanud ja pakkisid piltide järgi. Raha pakkimisel püüdis naine ikka omale ka varastada ja toppis seeliku alla. Hiljem tuli selle rahaga minu juurde ja pidin selle ära lugema ja seletama, mida selle eest osta saab.

    Meie külas Novostroikas olid kemmergud ehitatud mitme maja peale, sest puudus oli ehitusmaterjalist.. Nii meil oma kemmergut ei olnud, sest Endel kasutas igat saadud lauajuppi  muuks otstarbeks. Kemmergu kasutamise eest tuli perenaisele vahest meelehead pakkuda. Kas jupp vorsti „Družba“ (hobuselihast ja loomalihast), või midagi magusat.

      Et meie naabrid olid enamasti mussolmanid, oli nende perede eluviis teistsugune. Pere rikkuseks oli patjade, tekkide, madratsite hulk. Mida rohkem patju ja tekke, madratseid, seda jõukamad inimesed. Patjade hunnikud seisid toas nurgas, mõnedel maast laeni. Rikkuseks olid ka vaibad põrandal, kus palvetati ja istuti. Toole nad ei kasutanud. Magati voodites, madratsite ja patjade hunniku otsas. Enamasati kandsid vanemad inimesed , naised maani seelikuid, mehed kottpükse. Et minul oli õmblusmasin, pidin vahest ka neid kottpükse õmblema. Siin pidi Endel end haigeks naerma. Mõned naabrid (tavalised vene inimesed) elasid väga vaeselt. Kui pesti mehe riideid, pidi ta seniks voodis teki all lamama, kui riided kuivasid. Saime Endliga kõvasti naerda, kui naabrinaine suure kaarik-käruga oma purjus vanamehele  järele läks ja koju tassis. Tegelikult ei jäetud oma purjus mehi  kunagi kusagile vedelema, vaid tassiti ikka koju. Meie tänaval olid majad ainult ühel pool tänavat, teisel pool tühi stepp ja mussolmanide  traatvõrguga piiratud surnuaed. Alul imestasime väga, et hulk inimesi seisis matuste ajal värava taga. Pärast selgus, et naisterahvas ei tohtinud  sinna surnuaeda astuda.  Nii seisis naissoost matuserahvas värava taga.  Neil ei olnud õigust ka hiljem surnuaeda astuda, seda keelas nende (loll) usk.

     Veel minu naabrinaisest, piimanaisest ja sõbrannast, umbes 40-aastasest mussolmani naisest. Mis rahvusest ta oli, ei tea. Tal ei olnud lapsi ja ta ostis siinse venelanna käest, kes oli ilma meheta, mitme lapse ema, kõige väiksema rinnalapse, sest see naine oli hädas, ei saanud tööle minna.  Kui meie Novostroikas elama asusime, oli laps 3-aastane, ilus sinisilmne poisike. Tema viis poisi ikka sealsete mussolmanid laste juurde mängima. Et need mustade lapsed said aru, et see poiss on teistsugune, hakkasid nad teda kutsuma sinisilmaks. Laps pidas seda sõimamiseks ja jooksis alati nutuga koju. Mul tuli tihti lohutuseks laps oma juurde võtta. Kui naabrinaine käis koos lapsega vee järel, nägi seal lähedal elav ema oma äramüüdud last. Lapse kasvades olid nad sealt ära sõitnud, et laps ei saaks midagi teada. Ta ostis selle lapse väikese rinnalapsena ja palus haiglalt abi, et laps jääks terveks ja kasvaks normaalselt. Tubli naabrinaine oli. Kõik kirjapandud inimesed siin on Endli poolt pildistatud ja albumisse seatud. Kui jõuan, kirjutan albumisse pandud piltidele sildid juurde.

     Aadu koolitee Karagandinski oblastis

   Aadu läks Eestis juba viiendasse klassi. Kui me Endliga 1958.a. oktoobris Karagandasse tagasi sõitsime, võtsime Aadu kaasa. Siin, Novostroikas elades läks Aadu 1958.a. sügisel  Mihailovka kooli kolmandasse klassi, sest ta ei osanud vene keelt. Käis koolis ainult istumas, pidi oma koolitunnid ära olema. Matemaatika ülesandeid lahendas. Mihailovka koolis lõpetas ta kolmanda klassi ja pool kooliaastat neljandast klassist, kuna me kolisime linnast ära, stepis asuvasse sovhoosi nimega „Krasnaja Poljana“, mis oli nii 250 kilomeetri kaugusel Karaganda linnast. Meie koduks sai sovhoosi üks osakond selles, nimega „Pikett“. Umbes 12 kilomeetrit keskusest, kuhu jõudsime 1959. aasta viimase päev õhtuks. Uuel aastal 1960 läks Aadu pooleli jäänud neljandasse klassi Piketi 4-klassilisse kooli, mille lõpetas kevadel.

Kuna meil enam viiendat klassi enam ei olnud, viisime ta Karaganda lähedal asuvasse asulasse, nimega Kirzavodi, kus kus oli meie endine elupaik, enne maja ostmist. Seal elas ta meie sõbra Küti juures, ka eestlane, endine vang. Käis Kirzavodi

   

Adu enne kooliminekut Anne ja emaga

kohalikus koolis viiendas klassis, mille lõpetas 1961. aasta mais. Kuna Küti naine oli ka endine vang, venelanna, küllaltki häbematu iseloomuga , pidime Aadu tagasi koju, Piketti tooma.

   1961.aasta sügisel läks Aadu Darjasse (nüüdne Dazinsk), 25 kilomeetri kaugusel asuvasse raudteeäärsesse  suurde asulasse, sealse kooli 6. klassi. Alul elas ta kooli internaadis, hiljem eramajas, mingisuguse kingsepa juures kostil olles.

      1962. aasta sügisel läks ta uuesti Darjaa kooli seitsmendasse klassi, mille lõpetas 1963.a. kevadel. Tuli koolist kaks nädalat varem ära, sest meil Piketi külas olevad Kannusaare Endel ja Naima, kelledel puhkus lõppes, pidid Eestisse tagasi sõitma. Seitsmeklassilise venekeelse haridusega sõitis Aadu 1963. aasta suvel Endli ja Naimaga kodumaale. Nüüd läks ta Pärnu Merekooli, kus oli  tal jälle raskusi õppimisega, mis toimus eesti keeles.

       Meie teine päris oma maja

      Et meil oli nüüd oma maja ja omaette elamine, otsustasime Eestis elavad lapsed  - Aado ja Anne enda juurde Karagandasse tuua. See mõte ei andnud rahu ja otsus tuli täide viia. Aadu oli juba 10 ja Anne 9 aastane.

     Kuna meil olid väikesed säästud olemaas, sõitsimegi 1958. aasta alguses Eestisse. Olime siin päris pikka aega, tervelt viis kuud, mida nimetasime endi väljateenitud puhkuseks. Selle aja jooksul käis Endel isegi tööl, kusagil minu isa juures. Oktoobris alustasime koos Aaduga tagasisõitu Karagandasse. Annet meile ei antud, sest meid peeti vaesteks Venemaa  kolhoosnikeks, kus ei ole head võimalused laste kasvatamiseks. Anne lubati hiljem järele tuua, kui juba rikkamad oleme. Hiljem, Pikettis olime küll heal järjel, aga Annet ei toodud.

Anne ema ja isaga Vändras 1958. aasta suvel

    Meiega sõitis kaasa ka minu vanem õde Liivi. Ta ei saanud meil kaua olla, sest isa jäi raskesti haigeks ja vajas põetajat, ema ei saanud üksinda hakkama. Minu isa  Jaan suri 1959. aasta märtsis ja ma ei saanud matusele sõita, sest ootasin sünnitusmajja minekut. Ja sündiski 1. aprillil uus Jaan.

     Jaan kasvas üles koos vene lastega ja vene keelega. Kui ta juba jalad alla võttis,   seikles küla vahel või stepis terve päeva, käis kodus korra söömas ja ilmus alles õhtul hilja koju magama. Nii kuulis ta eesti keelt väga vähe ja kui ma püüdsin talle õiget eesti keelt õpetada, siis lubas ta isale ära kaevata, et mina õpetavat ropendama. Hiljem ta siiski õppis eesti keele ära, kuigi seda vähe kuulis.

     Venelaste juuresolekul ei tohtinud me keegi eesti keeles rääkida, siis arvati kohe, et meie neist halvasti räägime. Tegelikult me ei rääkinud ka vene keeles midagi niisugust, mis võis neid solvata, kuigi oli vahest tahtmine käratada, et mis sa kuradi loll venelane siin targutad. Muidugi olid nad kõik meist lollimad ja seda ei saanud ometi pahaks panna, arvestades nende elulaadi, vaesust ja harimatust. Südamest olid nad kõik head inimesed ja kellelgi ei olnud vaenlasi külas, sellepärast, et ei tuntud kadedust. Harjusime nende tublide inimestega koos elama ja koos muresid ja rõõme jagama.

      Kui me 1959. aasta vana-aasta õhtuks stepis asuvasse sovhoosi „Krasnaja Poljana“ ühte osakonda, nimega Pikett jõudsime, oli sealsete vene inimeste vastuvõtt väga sõbralik. Korter oli antud sovhoosi poolt, ühte majandi poolt  ehitatud kolme toa ja  köögiga majasse. Meile anti kaks tuba ja pererahvas elas kolmekesi ühes toas. Meie toad olid väga külmad, ei saanud põrandat pesta, läks alati jäässe. Nii pidi meie väike Jaan istuma kogu aeg voodis ja ei saanudki roomamist õppida.

     Pikett asus 12 kilomeetri kaugusel keskusest, kus oli 4-klassiline kool, haigla, sidekontor, toiduainete- ja riidelaod, raamatupidamine ja muidugi kõige tähtsam asutus - külanõukogu. Kõrgemad ülemad elasid kõik keskuses, „Krasnaja Poljanas“. Sovhoosi neli osakonda olid mööda steppi laiali. Meie Pikett oli teistest täiesti erinev, kõige parem, kõige ilusam ja kõige kasulikum ja ka kõige kodusem, kus elasid sõbralikud inimesed. Paljud samuti endised vangid. Külaelanike sõbralik suhtumine  oli südantsoojendav,  mis ennustas ette rahulikku ja heade sõpradega kooselu. Tõesti oli see nüüd meile aastateks päris oma kodu, mida meenutades tulevad alati pisarad silma. Olin tänulik Endlile, kes oskas suurtes stepiavarustes leida sellise elukoha.

    Pikett oli rajatud endisele saksa sõdurite vangilaagrile. Vangide poolt oli kaevatud mitme kilomeetri pikkused arõkid (kanalid), mida mööda voolas  vesi, mis tuli steppi läbivast suurest jõest. Arõki äärde olid rajatud põllud juurvilja kasvatamiseks, mis pidid olema kastetavad, muidu ei olnud võimalik midagi kasvatada. Kasvatati kapsast, porgandit, kurki, tomatit, arbuuse, sibulat, maisi,  kartulit. Kanalit lõpus oli isegi väike aed, kus kasvatati  peamiselt vaarikaid. Olid veel mustsõstra põõsad ja palju paradiisiõunapuid.. See oli luksus, millest teiste osakondade inimesed ilma jäid. Arõkkide äärde olid istutatud paplid, mis olid juba suureks kasvanud ja andsid valusa päikesepaiste eest varju. Paplitealune mururiba oli täis valgeid maitsvaid söögiseeni, mille nime enam ei  mäleta. Eemalolev jõgi oli täis kalu. Paremat ja ilusamat paika  pole ma kusagil kohanud.

       Endel asus tööle keevitajana, mina olin väikse lapsega kodune, lasteaeda siis veel  polnud. Meil oli siin 4-klassiline ühe õpetajaga kool. Veel oli meil siin kauplus, juurvilja hoidla, söökla, saun, pumbajaam, taimekasvatus ja muidugi ka piimapunkt, mida kutsuti separaatoriks (cenapamopHaja). Loomulikult oli ka oma väike kontor raamatupidaja ja arveametnikuga.

       Peeti suurt lüpsikarja ja kasvatati vilja. Seega olime üks rikkamaid sovhoose ümbruskonnas.

      Meie osakond Pikett oli  kiire edasiarenguga. Meie sealoleku ajal ehitati juurde  terve tänav uusi  maju, suur kauplusehoone, koolimaja, vägev saun ja veel hulk  kahekorterilisi maju.

      Nii anti meile kohe üks tühi majakarp, mis oli Endli jaoks juba määratud, kui ta tööd otsimas käis. Olles korteris kõrvalmajas ja talvisel ajal  keevitustööd vähem, polnud ju vajadust heinamaadele ja põldudele välja sõita, alustas Endel koheselt jälle oma maja ehitamist. Kõik tegi ta oma oskuste ja tahtmise järele, kuigi ta pole varem ehitaja olnud. Ainult pliidi ja korstna tegemist käis kohalikult ehitusbrigaadilt vahetevahel küsimas.  Majakarp oli mingitest tuhaplokkidest üles ehitatud katusega hoone. Sovhoos andis kõik ehitamiseks vajamineva ja töö maksti välja. Kõigepealt pani Endel uksed ja aknad ette. Siis ehitas sisse ühe soojendatud kuuri, kus kevadeni naabrinaise antud lehma pidasime. Tal ei jätkunud heina ja andis meile oma ühe lüpsilehma hoiule, sest me saime sovhoosilt ka heina. Meie koer Poika elas seal koos lehmaga talve üle. Nüüd hakkas Endel oma projekti järgi  vaheseinu tegema, ei mäleta, millest ta need tegi, vist ladus need telliskividest. Kevadeks, kui lehm ära viidi, olid seinad valmis, kolm tuba ja köök. Palju aega kulus krohvimistöödele, nii seest kui ka väljast tuli ära krohvida, isegi kõik laed olid krohvitud. Siis tegi põrandad ja pliidi, mille praeahi  oli kahe uksega, üks kööki ja teine magamistuppa sooja saamiseks. Juhtus ka seda, et kui ma pirukaid küpsetasin, läksid nad lihtsalt kaduma. Panin pirukad ahju, aga kui võtma läksin,  oli ahi täiesti tühi. Eks Endel ja Jaan võtsid tagatoas  olevast praeahju uksest pirukad välja ja ehmatasid mind.

      Ei mäleta, millal see maja valmis sai, et võisime sisse kolida. Alguses oli maja külm, ei suutnud ju see väike pliit, mida köeti kivisöega, suurt hoonet ära kütta. Mäletan, et panin end alati soojalt riidesse, kui suurde tuppa telekat vaatama läksin. Kindlasti panin jalga lubjavildid, paksu vatikuue ja pähe sooja mütsi või villase kootud rätiku. Muidu ei pidanud seal istudes kuigi kaua vastu. Isegi käed hakkasid külmetama. Oli selge, et sellise külmas elamisega meie pere ei leppinud ja Endel otsustas keskkütte sisse seada. Kõikides majades olid kütmiseks ainult pliidid ja kõik külmetasid talvekuudel. Ma ei mäleta enam, mis põhjusel ahjusid sisse ei ehitatud. Sovhoosi poolt toodi igasse majja  ka gaasipliit, väikene, kahe auguga.

     Ehitusmaterjal oli sovhoosi poolt tasuta, võis  kõik vajamineva kohale vedada. Ma ei oska seletada, kuidas see värk käis, aga ära see tehti. . Köeti olemasoleva pliidiga ja radikad olid ka seintel. Seda imet käis terve küla vaatamas, eriti ehitamise ajal. Nüüd oli meil soe kodu, aga mitte kõik vajadused polnud rahuldatud. Eriti suur vajadus oli koridori  või eeskoja järgi, sest toauksest kohe õue astuda pole ju normaalne, arvestades eriti sealse kliimaga.. Tegi siis ette laudadest eeskoja. Kavatses hiljem ehitada suure veranda, nagu oli paljudel endistel  majaomanikel. Veranda jäigi ehitamata, sest oli palju tähtsamaid töid, mis vajasid kiiret ettevõtmist.

      Kõigepealt kaevas ta labidaga sügava keldri, mille sissekäik oli eeskojast. Kelder oli ruumikas  maa-alune hoiuruum, kus olid kartulid, Kapsa- ja kurgitünnid, moosipurgid, soolatud seened ja kalad. Väikesed arbuusid olid hapukapsa tünnis koos kapsastega hapnemas..  See oli talvistel pidulaudadel maiusroaks. Veel olid maiusroaks paradiisiõunad, mida hoiti kolmeliitristes purkides nõrgas magusas marinaadis, kus oli ka veidi äädikat. Mingisuguseid muid juur- ja aedvilja hoidiseid sel ajal ei tehtud. Kelder oli kõikide toitainete hoiupaik, sest külmkapp oli sel ajal tundmatu asi, mida meie külas polnud keegi näinud.. Linnainimestel olid need kindlasti olemas. Arvan, et meil ei oleks saanudki külmkappi kasutada, kuna meie oma kohalik elektrijaam ööseti ei töötanud.

    Igal õhtul kella kaheteistkümneks anti tuledega märku, et kohe kaob elektrivalgus. Kui pidutsesime, pidime seal töötavale elektrikule tasuma, et ta voolu välja ei lüliks. Muidugi ei võtnud nad selle eest rahalist tasu, maksti ikka õlle, viina ja heade söökidega. Viina ja õllega maksti kinni kõik kaastöötajate teened. Kunagi ei võetud vastu raha, põllult varastatud vilja heina ja jahu toomise eest. Sovhoosi poolt oli küll määratud tasuta heina- ja viljanorm, aga sellest ei piisanud. Meie ahnuse tõttu oli looma- ja seakari päris suur ja selle pidamiseks tuli hankida toidulisa.

      Endlil olid head suhted kõikide traktoristide ja kombaineritega, nii et kõik vajaminev toodi kohale. Hommikuks pidid kõik jäljed kaduma, vahest tuli terve öö läbi toodud vilja peita.

Oli ju Endel austatud pillimees ja tubli fotograaf, keda siin varem pole olnud.

     Külarahvas oli väga tänulik, et avanes võimalus oma pulmi ja matuseid pildistada. Tehti koolipilte ja igasuguseid pilte lastest ja väljasõitudest.

     Kui Endel keldri valmis sai, tuli ehitada ka laut. Ei tasunud siin elada loomi pidamata, see oli üks kõige raskem ettevõtmine.  Suur probleem oli see, et kuidas ehitada hoone ei mitte millestki. Kõrvalhoone pidi olema suur. Loomalaut, suveköök, panipaik ja loomulikult ka garaaž. Nüüdseks oli meil ka auto, kasutatud „Pobeda“, mille ta oma külgkorviga mootorratta vastu kasahhide käest vahetas. Kõrvalhoone ehitamiseks sovhoos oma abi ei pakkunud. Et Endel oli majandis juba lugupeetud „estonets“, sai ta siiski sovhoosi poolt laetalad ja uksed. Aknad tegi ise. Seinte püstipanemiseks oli vaja teha samanni (omatehtud ehitusmaterjal savist, liivast lehmasitast, kruusast ja tsemendi segust valmistatud väikesed plaadid, mida kuivatati neljakandilistes vormides). Katus tuli teha pajuokstest ja õlgedest, mis kaeti paksu samannikorraga. Põrandaks sai muldpõrand. Et seinad paremini vastu peaksid, tuli hoone seest ja väljast krohvida. Ei mäleta, millise seguga seda tehti, vist samaga, mis maja välisseintele  kasutati. Hoone, mis ehitati tarkuse, hoole ja armastusega, oli soe ja väga viisaka välimusega.  Kõige suurem osa sellest oli loomalaut, siis väiksem suveköök  pliidiga, ruumikas panipaik kivisöe ja loomasööda  hoidmiseks ja  päris korralik garaaž.

    Kuni meil suvekööki ei olnud, tuli sööki valmistada õues, telliskividest laotud küttekoldel. Sealse kuumuse tõttu ei olnud võimalik toas toitu keeta. Et kivisüsi oli stepikaugustes olnud raskesti ja kalli hinnaga kättesaadav, kasutati kohapealset küttematerjali, kisjakki, mis on kuivanud ümmargused lehmasita koogid. Neid kooke oli igal pool stepis laiali ja kerge vaevaga saadaval. Seda põlemismaterjali kasutati ainult suvel väljas, majas sees seda kasutada ei saanud, sest see haises. Kisjaki korjamine oli enamasti laste tööks, mida nad meeleldi tegid. Alati toimus võidukorjamine ja võitja autasustamine lastevanemate poolt. Õnneks olid suvised päevad alati vihmavaesed ja põletamismaterjali piisavalt saada.

     Sauna ehitamisest Endel loobus, sest sai aru, et sellistes tingimustes pole see võimalik. Pealegi oli külas küllaltki korralik saun, mida köeti igal laupäeval ja pühapäeval. Ka kemmergut meil ei olnud, nagu puudus see ka paljudel teistel peredel. Kemmergu asemel käisime laudas, sõnniku peal, varemalt, kui veel lauta polnud, oli kemmerguks edasitõstetav pajuokstest valmistatud kaitsevari.

    Peale rasket lauda ehitustööd oli vaja teha ka midagi kergemat. Saanud sovhoosist aialipikud. Alustas ta aia tegemist. Et lipikuid jätkus ainult esiküljele, tuli külgedele aed teha pajuvitstest, mida oli jõe ääres kasvavast pajuvõsast küllaldaselt saada. Siis tegi ta meie küla kuulsad raudväravad. Vajaminevad siseaiad olid kõik pajuvitstest tehtud. Et maja ümbrus oli kuidagi lage ja ilmetu, otsustasime istutada maja ette, meie krundile, paplid. Teisi puid siin polnud.  Istikud saime kanali äärest, paplialleelt kerge vaevaga. Kastmisega nägime aga palju vaeva. Mitu korda nädalas tassisime meie tänava ainukesest kaevust 30 ämbritäit vett kastmiseks, kusjuures kaev polnudki nii lähedal. Nii kestis see peaaegu läbi terve suve ja olime õnnelikud, kui need puud suure hooga kasvama hakkasid. Keegi teine polnud oma kodu juurde ühtki puud istutanud. Otsides ikka paremaid elutingimusi, on venelastel  raske paikseks jääda. Nii oli ka meie küla inimesed rändav rahvas  ja küllap sellepärast polnudki neil vajadust oma elukohta kaunistada, puude istutamise raske tööga vaeva näha. Mõnel perel olid siiski lillepeenrad rajatud, aga neid oli vähe. Peamine probleem oli seotud kastmisega. Sealne suvekuumus ja veepuudus nõudis palju vaeva. Mina lilli ei kasvatanud, mul polnud selleks aega. Meil oli hiljem suur majapidamine - kaks lüpsilehma, kaks mullikat, vasikad, kari sigu, haned, pardid, hulk kanu. Ei tea praegu isegi, milleks seda kõike vaja oli! Sovhoosi piim viidi iga päev Karagandasse, aga meie piima ei võetud. Nii tuligi lüpstud piim alati kohe moldi sigadele valada, muidugi oma söögiks mõeldud piim sai tuppa toodud. Samuti oli lihaga, kusagile liha müüa polnud võimalik, linn oli kaugel ja küla elanikel oli omal liha küllalt. Tegime suitsuliha ja soolasime tünni. Meie sead olid alati väga pekised, siis sai pekk eraldi, koos küüslauguga kuivalt sisse soolatud. Kõik toidukorrad olid valmistatud lihaga, küll supid, praed, kotletid, sült ja seenetoidud. Lastele pidi küll piimatoite ja magustoitu eraldi veel tegema.  Toidust me kunagi puudust ei tundnud, ainult mustast leivast tundsime küll puudust. Pealegi sai toit küllaltki mitmekesine, sest majandi põldudelt sai väikese rahaga odavalt või ka varguse teel kõike vajaminevat. Kui koristustöö lõpetati, anti luba käia põldudel, oma tarbeks mahajäänud vilju korjamas. Nii tõin koju talveks vajaminevad sibulad, porgandid ja kapsad. Kapsaid vedasime mahajäetud põllult Endli autoga, terveks talveks jätkus kanadele ja loomadele värsket kapsast.

   Endel vargusega ei tegelenud, sõimas naha täis, kui naabrinaisega palusime tema abi põllult varastatud kraami kojutoomiseks. Ega me alati vajanudki tema abi, saime ise hakkama. Kui aga põldudel valmisid varased kurgid ja tomatid, oli tema abi küll vaja, millest ta muidugi keeldus. Ütles, et mingite kiusakate naiste ja kurginässide pärast endale ja oma autole küll häbi tegema ei hakka. Et tomati- ja kurgipõllud olid külast kaunis kaugel, oli raske küll seljas tassida. Varajane kurk ja tomat läks linna kalli hinnaga müügiks ja keegi ei tohtinud põllule ilma loata minna. Ka meil külas müüdi kalli hinnaga varajast kurki ja tomatit, aga meie naabrinaisega ei raatsinud selleks raha raisata. Nii käisimegi öösiti kurgi ja tomatite vargil. Roomasime pimedas kurgivagude vahel ja rõõmustasime, kui kurk pihku sattus. Tomatit pimedas ei näinud võtta, katsudes võtsime ikka suuremaid. Kuigi päris valminuid ei näinud võtta, läksid poolpunased kodus varsti punaseks. Tomatid kasvasid suurtel, kastetavatel põldudel. Taimed olid madalad, hästi tugevad, põõsa moodi ja väga suure saagiga. Kui hiljem linnast tulnud auto ei jõudnud tomatisaaki ära vedada, laoti põllu äärde virnadesse. Ja kui siis koristusaja lõpus, olid suured virnad valminud tomateid, mida ei jõutud ära vedada, külmalaine üle käis, ei võetud neid enam müügiks ja nad jäidki põllu äärde suurte virnadena mädanema. Tööjõu puuduse tõttu jäi osa tomatipõllust hooldamata ja suure rohu sees olevad taimed olid külmast puutumata ja kõigil oli lubatud neid korjata. Meie naised tõid rohelisi tomateid ja panid neid tünni hapnema. Talvel olid need hapendatud rohelised tomatid peolaual väga nõutud. Punastest tomatitest aga midagi valmistada ei osatud. Palju igasugust kasvatatud toodangust läks raisku ja visati lihtsalt minema. Peamiseks põhjuseks oli mitte oskamatus ja laiskus, vaid pidev tööjõu puudus. Mina põllutöödel ei ole käinud, kui siis nii palju, et aiandis vaarikaid korjamas ja ainult sellepärast, et endale vaarikaid saada. Vaatamata sovhoosi kõikidele vigadele ja saagikadudele, oli meie majand siiski jõukam ja ilusam kogu ümbruskonnas.

    Minul ei olnud vajadust tööle minekuks, oli ju väike laps. Aga, kui väga paluti ja tõesti vajati, nõustusin. Lapse eest hoolitses naabrinaine ja lubati lühendatud tööpäevad. Läksin tööle meie osakonna kontorisse arveametnikuks. Kuna kohalik arveametnik oli jooma kukkunud, vallandati, polnud neil kedagi asemele panna. Rääkisin küll vene keelt hästi, kuid kirjutada ei osanud. Alul oli väga raske hakkama saada. Tööd oli palju ja kirjatöö võttis palju aega. Töö tegi raskeks brigadiride kirjaoskamatus. Kõik töökäsud ja andmed olid kirja pandud vigases vene keeles, millest minusugusel mittevenelasel oli väga raske aru saada. Olime raamatupidajaga ainult kahekesi ja talle ei meeldinud, kui teda pidevalt oma küsimustega segasin.  Pidin ka palgad maksma nii sain peagi tuttavaks kõikide oma küla inimestega. Töökoht oli ka vajalik sellepärast, et võlg Are kaupluse riisumise eest tahtis tasumist. Seni maksis seda Endel üksinda.

     Teiseks töökohaks Pikettis oli piima vastuvõtu punkt, mida kutsuti rahva poolt „separaatoriks“. Oli ju osakonnal suur lüpsikari ja piim saadeti Karaganda linna. Võtsin piima vastu, jahutasin maha suurtes külma vee  basseinides ja saatsin piimaveo autoga ära. Tihti juhtus ka seda, et voolik, mis piima auto tsisterni tõmbas, libises piimanõust  teise tõstes käest ja tõmbas solgivett piima hulka. Seega oli rasvaprotsent vahel tõesti madal, aga siin ei saanud mind keegi  süüdistada, sest teati ju, et lüpsjad panid oma piimale vahel ka vett juurde, et piima rohkem oleks. Vahel sattus piimanõusse (tavalised 40 liitrilised piimanõud) jahutamise ajal mõni uppunud hiir või varblane, mis siis sabapidi välja tõmmati ja ära visati. Kord oli üks uppunud hiir  põhja vajunud ja tõmmati koos piimaga sisse. See saadeti  mulle häbistamiseks tagasi. Piimavedaja autojuht vaikis sellest ja keegi ei saanud teada.

     Kolmas töökoht oli pumbajaam, kus oli vaja üks kord päevas veepump sisse lülitada ja oodata kuni veepaak , kust vesi loomadele lautadesse juhiti,  täis saab ja siis välja lülitada. Küla elanike tarvis seda pumbajaama ei kasutatud. Igaüks sai oma vee  külas asuvatest kaevudest. Pumbajaamast sai ka kohalik saun vett. Et Endli töökoda oli kohe pumbajaama kõrval, tegi enamasti selle töö ära tema. Ainult päevadel, kui tal tuli põllule või heinamaale välja sõita, pidin ka mina seda tööd tegema. Niimoodi pikkamisi tasusime oma igavesti seljas olevat riigivõlga. Kui aga hiljem kodumaale tagasi jõudsime, oli võlg siiski tasutud ja tundsime rõõmu kättesaadavast  töötasust, kust ei läinud enam maha  võlaraha.

      Esimesest töökohast lahkusin seetõttu, et tuli minna sünnitama. Kuigi käisin ettenähtud kontrollis, keskuses asuvas haiglas arstide juures, leiti ikka, et pole aeg dekreetpuhkusele  minna. Kui jälle järjekordsele ülevaatusele saabusin, hakkasin seal kohe sünnitama. Nii ei saanud ma ühtegi päeva ettenähtud puhkust enne sünnitamist. Tagantjärgi puhkuseraha ei makstud. Tõnu sündis 1962. aasta jaanuaris ja suri 8 kuu vanusena sama aasta augustis Karaganda haiglas mingi sooltehaiguse tagajärjel. Maetud on ta majandi territooriumil asuvasse  surnuaeda. See on lage koht stepis, kuhu hakati matma sakslastest sõjavange, kes Pikettis töötasid. Hiljem kujunes sellest kõikide matmispaik. See surnuaed oli meie külast umbes kuue kilomeetri kaugusel. Lagedas stepis, kus ei kasvanud ühtegi puud ega põõsast. Mingisugust aeda surnuaial ümber polnud ja sealt  mööduvad lehmakarjad ajasid end ristidel nühkides need pikali, tihti ka päris puruks. Kui Tõnu kõrvale maeti ka naabrite tita, tehti hauakääpad tsemendisse valatult ja Endel tegi hauaplatsile ümber tugeva raudaia. Nii said lapsed rahulikult puhata.

   Matuselauaga tegin midagi väga valesti, mille eest Piketti naistelt kõvasti noomida sain. Loomulikult korraldasin matuselaua oma eesti päraselt, tundmata kohalike inimeste matusekombeid ja seadusi. Kui olid külas pulmad, siis kõigile, kes tahtsid pulmast osa võtta. Kui olid aga matused, siis kogu külarahvale, kontrolliti ja märgati kohe, kui keegi minemata jättis. Meie Endliga seda veel ei teadnud ja jätsime esimesele jumala võõra inimese matusele minemata, mille eest saime väga tõsiselt noomida, et mis viha me selle kadunukese vastu tundsime ja matusele ei läinud.

      Müüd ma juba teadsin, et matusele tullakse ise, aga et viinavõtmist piiratakse, seda ma ei teadnud. Et terve küla ei mahu korraga matuselauda, mida tehakse kadunukese kodus, mitte kunagi kusagil mujal, käib peielauaas söömine vahetustega,. Üks laudkond sööb, valatakse ettenähtud kaks pitsi ja lahkutakse vaikselt, et teha ruumi järgmisele vahetusele. Viinapudelid ei seisa kunagi laual, vaid valatakse oma norm välja. Meie Endliga arvasime, et viina ei anta rohkem rahapuuduse või vaesuse tõttu.

     Et minu õde Liivi elas ka nüüd meie juures Pikettis, oli parajasti asula poepidaja, viinapuudust karta ju  polnud, raha oli ja võimalus igal ajal juurde muretseda, kui vajadus tekkib. Niisiis jätsin viinapudelid lauale ja igaüks jõi, palju tahtis. Olin rahul, et saan niimoodi  Tõnukest mälestada ja tõin aga viinapudeleid juurde.  Kohe mulle midagi ei öeldud, et toimin valesti. Suure vaevaga tassiti oma purupurjus mehed koju, kes ei tahtnud kuidagi ise ära minna. Viina jäi ülegi, mida sain pärast poodi tagasi anda. Teisel päeval oli naistekari mind noomimas ja kurjustasid minu häbematuse üle. Kui aga sain neile selgeks teha, et ma ei jootnud nende mehi õelusest, vaid oma kommete kohaselt, mis oli mõeldud lapsukese kauaks ajaks meeldejätmiseks.  Lõpuks saadi kõigest aru ja seletati paljudest nende kommetest, millega teadsin hiljem arvestada.

    Endlit kutsuti sõbralikult „estonets“ ja kui riidu mindi, siis - „jobannõi estonets“. Mina olin „Endlihha“  ja jäin selleks alatiseks, Jaan oli Janek ja Riinat kutsuti Iriinaks.

    Kui ma tahtsin oma lapsi ristida ja selleks väikeste lastega linna sõitsin, kaasas ristiemad ja ristiisad, see mul ei õnnestunud. Karaganda preestrid ei olnud nõus minu lapsi selliste nimedega ristima. Jaan pidi olema Ivan ja Riina Irina. Saatsin nad meelega kuradile ja sõitsin koju tagasi. Lapsed jäid ristimata.

     Adu oli ristitud meie pulmade ajal, Endli ema oli ka Anne lasknud ära ristida, Tõnu läks hauda ristimata. Kaks väikest ristimata  paganat - Jaa ja Riina jooksid Kasahstani laias stepis ringi, kuni ükskord aastate pärast kodumaale jõudsime. Jaan sai ristitud suure poisina, Haapsalust, Anne pulmast tulles, Pärnu Õigeusu kirikus. Et Riinal polnud kaasas ilusaid ristimisriideid, nagu tütarlapsele kohane (maani kleiti, uusi kingi ja peakatet) jäi ristimine jälle ära. Riina sai ristitud alles siis, kui täiskasvanuna oma last Lisanni ristis. Et last ristida, pidid ema ja isa olema ristitud. Nüüdseks on meie lapsed kõik ristitud ja nii sai Riina vahetult enne lapseristimise toimingut ise ristitud ja osa ka lastelastest. Ülejäänud meie järeltulijad jäävadki ristimata, sest see pole sunduslik ja ei oma praegusel ajal mingit tähtsust. On ikka meeles, kui Jaan, väike poiss, küsis - kas see ristimine valus ka on, siis ma ei taha, ei lase end  ristida ja panen jooksu. Jooksu ta ei pannud, vaid minestas ja kukkus meie ette pikali. Ei pidanud vastu närvipingele, hirmule ja meie poolt nõutud liikumatult seismisele. Turgutati üles ja ristimine toimus.

    1962. aasta on kõige meeldejäävam aasta minu elus. Lapse surm ja minu ema Piketti kohale ilmumine. Ei oska praegugi seda kõike seletada, mis tunne oli teda nähes. Pole võimalik, et Eestis elav ema, vana inimene, Marta seisab kaugel Kasahstani stepis asuva maja uksel. Alul arvasin, et näen vaimu ja ehmusin väga, vaimu nägemine on loomulikult hirmuäratav. Siis mõtlesin, et minuga pole kõik korras, et selliseid asju välja mõtlen. Olin üksinda kodus ja väga hirmunud kuni  ema selges eesti keeles kõnelema hakkas. Et minu õde Liivi oli oma mehest lahku läinud, vajas ta hingekosutust. Ja nad otsustasid kahekesi, ette teatamata Kasahstani sõita. Minu emal oli tingimata oma silmaga vaja näha, kuidas meie, vaesed kolhoosnikud  Venemaal elame.  See, mida meie neile kirjutasime, seda tema ei uskunud, arvas ikka, et me midagi varjame.

    Aadu kooli aadress  Darja raudteejaamast, oli neil olemas ja Liivi oli juba varem Karagandas käinud. Nii sõitsid nad Darjasse , otsisid üles Aadu ja asusid jala teele, pambud seljas. Tervelt 25 kilomeetrit tuli neil stepiteid tallata. Endlil oli küll auto, aga meile teatada polnud võimalik. Darja suures asunduses olid küll telefonid, aga meie osakonnas polnud telefoni olemaski.  Aadu ja Liivi peitsid end maja taha ja saatsid ema üksinda tuppa.

    Maja oli meil valmis, normaalne elamine-olemine täiesti korras, nii et meie vaesed kolhoosnikud polnud sugugi mitte õnnetud virelejad, vaid rikkad majaomanikud ja loomapidajad.

    Et oma elukoha ja ümbrusega uhkustada, vedasime ema igale poole. Ka suurele sünnipäevapeole olime kutsutud. Ema uuris kõike siinset elu väga põhjalikult ja jäi rahule, kuigi oli asju, mida ta ei mõistnud. Kõige rohkem meeldis talle meie maja, mis oli kombekohaselt 1. Maiks  väljastpoolt äsja valgendatud. Ka seestpoolt olid kõik toad valgendatud (lubjatud). 1. maiks tehti alati suurpuhastust ja uhkustati sellega, kes esimesena valmis sai. Nii, et ema külaskäik mai alguses, juhtus just sellele ajale, kui kõigil oli pühadeks kõik korda tehtud. Imestas, et minu korras köögis istusid kastide sees  kaks hauduma pandud hani. Hanepojad on väga õrnad ja hoolt vajavad olevused, seepärast hoitaksegi hauduvad kõikidest ohtudest eemal. Veel meeldis talle väga meie paplitealune allee, mis viis kanali äärtpidi külast välja õuna ja vaarikate aiandisse. Üldiselt oi tema jaoks väga palju uut ja huvitavat. Nägi kuidas kanalis pesu pesti, kuidas kurgi-, tomati- ja kapsapõllud  kastetud said, kuidas ahinguga jõest kalu püüti, kuidas pidutseti, kuidas kasvasid meie küla lapsed, kes ei olnud ärahellitatud ja jonnakad jõnglased, vaid alati  terved ja rõõmsameelsed. Kuigi olid nad tihti ka väga räpased, olid nad siiski omadega alati toimetulevad väikesed inimesed.

      Emale meeldis veel siinsete elanike taibukus, midagi kasulikku välja mõelda, midagi leiutada ja see siis korda saata. Kuigi elati kaugel linnast ja juba toona normaalseks peetavast  elustiilist eemal,  käis elu stepiavarustes loomulikult teisiti,  viisil nagu see just neis oludes võimalik oli. Kuna peaaegu kõigil olid omad lehmad ja piim alati olemas, tuli teha ka võid. Selleks vajaliku koorelahutaja puudumise tõttu valati piim kolmeliitrilisesse purki, millele oli alla auk sisse puuritud ja see siis puupunniga suletud. Piima jahtudes tekkis peale koorekord, mispeale lasti piim alt välja ja kooreni jõudes suleti auk. Nii oli koor alati olemas, hapukoor, vahukoor, rõõsk koor ja või tegemiseks korjatud koor. Muidugi oli see „koorelahutaja“ pikaldane ja aeganõudev tegevus. Seda nähes otsustas ema, et kui Eestisse tagasi jõuab, saadab  meile päris koorelahutaja. Seda ta tegigi, saatis vanaaegse, tugeva, suure, rauast koorelahutaja, mis tuli kruvidega pingi külge kinnitada. Selle peale sai meie küla jälle kuulsust juurde, kuna seda koorelahutajat kasutas kogu külarahvas.

      Ei mäleta, kas jõulupuu, õigemini nääripuu valmistamine oli Endli väljamõeldis, või kellegi teise õpetus. Igatahes sai ta selle eest ema kiituse osaliseks. Mäletan, et kui me Piketti  saabusime, mina sellist nääripuud ei kohanud. Oli üles riputatud punt kokkuseotud  karakanniku oksi, millele seatud kuuseehted. Karakannik on stepis kasvav põõsastaim, mille oksad on kuuseokste sarnased, ainult pehmemad ja heledamad. Niidetakse maha koos heinaga, kust siis on oksad vaja välja korjata. Neid on vaja tulehakatuseks, sest kivisütt muidu põlema ei saa, puitu ju selleks pole. Luudade tegemiseks ja loomulikult siis kuusepuu valmistamiseks. Selleks võetakse üks pikk toigas, nii pikk, kui pikka kuusepuud soovid, puuritakse sisse augud ja topitakse neisse karakanniku oksad, vastavalt  kuusepuu välimuse saavutamiseks. Kuuseehted, elektriküünlad, tavalised kuuseküünlad ja kõik muu vajalik on kohalikus poes saadaval.

      Siinjuures pean vahepeal küla poest ka uudiseid teatama. Nimelt sai uueks kaupmeheks minu õde Liivi, kes oli emaga koos siia saabunud. Kauplus oli suletud, mis oli meie rahvale suur õnnetus. Poemüüja oli mehele läinud ja ära sõitnud. Teada saades, et Liivi seda tööd tundis, paluti väga, et ta selle kaupmehe töö vastu võtaks ja kaupluse jälle avaks. Kuigi ta vene keelt päris hästi ei osanud, nõustus ta poemüüjaks hakkama.  Kui ta ei saanud aru, mida osta taheti, vastas ta alati „netu“. Siis näidati näpuga, mida taheti ja lõpuks oldi temaga väga rahul, õppis ta ju iga päevaga midagi juurde.

      Kui meie ema nägi, milline toidulaud ja kui rikkalikult see kaetud sai, oli tema imestus suur. Meil ei puudunud kunagi värske liha, sest olid kanad, haned ja pardid. Kui keegi siga tappis, oli „laenuks“ võetud liha alati olemas. Seega oli kogu külarahval „laenuks“ saadud liha, mis oma sea tapmisel tagasi anti. Oli olemas suitsuliha, soolaliha ja igasuguseid kodus  valmistatud vorstitooteid, mida Endlile teenete eest toodi. Mina ei osanud neid vorste teha, proovisin küll, aga ei õnnestunud, seega loobusin, pealegi polnud selleks ka vajadust. Laual olid alati piima- ja saiatooted, omaküpsetatud pirukad ja koogid. Puudus must leib ja aedvili. Ostsime küll suurtes plekkpurkides igasugust moosi, aga omavalmistatud keedistest tundsime puudust. Samuti puudusid igasugused mahlad, mida võis müügil olla väga harva. Meie oma osakonna aiandist võis küll paradiisiõunu, mustsõstart ja vaarikaid saada ja aurutamise teel mahla teha, aga selleks polnud oskusi, purke ega ka purgikaani, mis sel ajal veel polnud käibel. Ka mustsõstra ja vaarikakeedist sai teha, aga koheseks kasutamiseks, säilitamiseks polnud aga võimalust, sest puudusid klaaspurgid, kaaned ja igasugu muud nõud säilitamiseks. Kogu söögilaud oli peaaegu vaid omatoodang. Poest toodi ainult soola, suhkrut, küpsist ja kommi. Vahest oli poest saada ka apelsine ja õunu.

    Meie kolmas päris oma maja

     Kui meie oma perega 1969. aasta maikuul kodumaale saabusime, olime väga pettunud. Uskusime ja lootsime uue elu alustamiseks kõike head ja rõõmustasime koju jõudes. Eestimaa võttis meid vastu kui sissetungijaid, venemaa eestlasi. Pidime teadma ja tundma, et meiesugused pole siin vajalikud. Valus oli, väga valus oli tunda end üleliigsena.

     Et minu kodumaja Raekülas, kuhu kõigepealt saabusime, oli puupüsti rahvast täis, tuli kohe leida oma perele elukoht. Vaja oli leida koht, kus asub venekeelne kool, sest vene koolist tulnud Jaani ei saanud eesti kooli teistele naeruks ja tögamiseks panna. Elu- ja töökoha leidmiseks oli väga vähe aega. Pärnus ringi vaadates ei leidnud midagi sobivat ja sõitsime Viljandisse, jälle Vana-Jüri juurde. Siin teadis Vana-Jüri soovitada Gagarini nimelist sovhoosi, mis asub linna lähedal, teiselpool Viljandi järve. Ta teadis, et sovhoosil on alati töötajaid vaja ja antakse korter. Vaatasime ka mujal ringi sõites maandumisvõimalusi, aga jällegi elu keerdkäikude tõttu, sai meile alatiseks elupaigaks sovhoosi keskus Viiratsis. See on väga ilusa loodusega koht Viljandi järve kaldal, linna lähedal  ja igasuguste töökohtade saamise võimalusega.

      Endel asus tööle keevitajana, tavalise keskmise palgamääraga. Korteriks saime väikese katusealuse toa pliidiga. Ostsime laia magamisaseme ja rohkem sinna tuppa ei mahtunud. Lapsed magasid põrandal ja lauda ka polnud kuhugile panna. Söömiseks kasutasime pliiti, toitu valmistasime elektripliidiga. Aga kui läks külmaks ja pliiti tuli kütta, polnud meil omal söögilauda. Et meiesugustele, Venemaalt saabunud sisserändajatele ei usaldatud korralikku korterit anda, kuigi need olid sovhoosil olemas, tuli mõelda siit lahkumisele. Et oli palju alandavaid juhtumeid, tahtsin tagasi Kasahstani, oma koju. Endel oli töökojas juba tubli  mehena tuntuks saanud ja igasugustele viltuvaatamistele ei pööranud mingit tähelepanu.

       Mina tundsin end kogu aeg alaväärtuselisena. Ma ei osanud viisakalt käituda, mul ei olnud siinseks eluks vastavaid riideid ega jalanõusid, ma ei teadnud pidulauas istudes lauakombeid, ma ei osanud isegi kõiki pidutoite valida. Ka ei olnud mul seltskonnas millestki rääkida. Nii piinas mind alatine alaväärsustunne ja ma tahtsin tagasi kaugele stepiavarustesse, oma koju. Endel rahustas mind ja lootis ikka parema tuleviku peale.

       Aru saades, et oleme tavalised eesti inimesed, anti meile kahetoaline ahjuküttega korter ja hiljem juba kolmetoaline. Kõik endised töötajad said uutesse, valmissaanud majadesse, keskküttega ja vannitoaga moodsad korterid. Meile aga tehti selgeks, et nii peabki olema, need korterid on ainult vanadele töötajatele.

       Korter, mis meile anti, oli ahjuküttega, väga külm  ja niiske. Puudus pesemisvõimalus. Varem ehitatud vanades majades  olid kõik korterid külmad ja niisked.  Et ahjud olid väikesed ja võib-olla ka vigadega ehitatud, andsid  nad vähe sooja ja kõik seinad olid hallitanud. Köögis oli ainukeseks küttekehaks pliit. Kui sellega tuli talvel kööki kütta, jooksis vesi mööda seina alla.

Ei mäleta, kui kaua sellistes tingimustes elasime ja mina tahtsin ikka endiselt Piketti, oma koju. Enesetunne paranes, kui ma Viiratsi lastekodusse majandusjuhatajana tööle asusin. Selle töökoha sain ma Endli endise vangikaaslase, Vaaro kaudu, kes oli nüüd majandi pearaamatupidaja. Töökohal sain  hästi hakkama, aga palk oli naeruväärselt väike. Meie elu hakkaas tasapisi korda saama, aga lastel polnud sugugi kerge. Naabrilapsed ei tahtnud nendega  mängida ja kutsusid neid vene tibladeks. Kuigi meie lapsed, Jaan ja Riina hakkasid rääkima eesti keeles, otsisid nad Viiratsis elavate vene perede lapsi ja sõbrustasid nendega. Jaan oli juba suur poiss ja leidis omale palju sõpru. Lasteaia kohta meile ei antud ja Riina vabastati koolikohustusest õige eesti keele oskamatuse tõttu. Esimesse klassi läks ta aasta hiljem. Et mina käisin juba tööl, pidi laps üksinda kodus omadega hakkama saama. Vahest võtsin ta tööle kaasa, aga suurema osa oma päevast veetis ta oma sõbranna kodus. Oli küll piinlik jätta laps võõraste inimeste kaela, aga need inimesed olid venemaa eestlased ja ei nurisenud kunagi. Riina alustaski kooliteed eesti koolis.

      Kui Viiratsi elanikele eraldati kõrvalolevast põllumaast ehituskrunte, oli ka Endel saajate hulgas. Tema kindel otsus oli ehitada jälle  oma maja, rajada oma kodu. Ei osanud meie ette aimata, milliste raskuste ja muredega edaspidine elujärg kujuneb. Et uuel elamurajoonil olid omad nõuded, pidi ehitatav maja vastama ettenähtud projektidele. Endli unistus oli ehitada suur maja, kus oleks alati ruumi kõigile pere liikmetele.

      Nähes Raekülas, minu väikeses kodumajas, suurt ruumipuudust, oli tema oma otsuses kindel. Oli täiesti loomulik, et minu kodumajas ei jätkunud ruumi. Vend Endlil oli  juba kahe lapsega pere, ta oli endale ülesse  väikesed eluruumid ehitanud. Õde Liivil oli samuti kahe lapsega pere, kes koos meie ema ja Annega alumistes ruumides elasid. Ja kui Aadu ükskord kodumaale jõudis, polnu temale enam ruumi. Kuna elamispind sissekirjutamist ei lubanud, tuli tal end sisse kirjutada  kuhugi ühikasse, ise aga elas laevas, kus töötas.

    Kui eraldati krunt maja ehitamiseks, algas meie elus jälle uus ajajärk. Oli rahapuudus, oli unepuudus, oli väsimus, oli tüdimus, olid suured mured ja vajadus abistavate käte ja toetajate järele. Vaatamata kõikidele raskustele, rühkis Endel jonnaka eestlasena ikka edasi. Väga raske oli harjuda sellega, et iga ehitamiseks vajaminev teene tuli sularahaga kinni maksta. Kõik veokulud ja abistavad liigutused tuli  kõigile kohe rahaga tasuda. Ainuke tasuta teene oli vundamendi valamine, mida tehti üksteisele vastastikuse  abistamise korras, ehitajate omavahelise vastuteenena. Aga seegi läks oma kenakese summa maksma. Vaja oli osta viinad  ja valmistada head söögid töölistele.

      Nüüd algas meil alaline rahapuudus. Endel ei olnud kõrge-palgaline töötaja ja minu töötasu oli väga väike. Jõukaid sugulasi meil polnud ja igasugune abi väljastpoolt jäi ära. Et saada ehitusmaterjalide ostmiseks raha ja päris palju raha, tuli Endlil hakata öösiti töötama. Päeval töötas majandi töökojas ja öösiti tegi uutele majaomanikele nendele kuuluvatesse majadesse keskkütteid. Tal ei olnud kunagi ühtegi puhkepäeva ega puhkust. Majandi poolt ettenähtud puhkus läks oma maja ehitamiseks. Kuigi ta oli väga väsinud ja vaevatud, oli tervis alati korras ja ta ei käinud kunagi arstide juures. Esimene kord, kui ta arstide abi ja haiglat vajas, oli juba vanas eas, kui ta oli 76 aastane. See oligi tema esimene ja viimane kord arstiabi saada. Endel lahkus meie hulgast raske vähihaiguse tõttu 2003. aasta  24. juulil. Seni maadles ta oma eluraskustega allandmata. Mängis akordioni ja oli alati rõõmsameelne.  Ei tea inimest, kes meenutaks teda kurva ja väsinuna.

     Maja ehitamine kestis kaua, vist oma üheksa aastat, enne kui poolikusse majja sisse kolisime.  Ehitamine toimus väga pikaldaselt raha ja abistavate käte puuduse tõttu. Kas riigimajandi ehituskrunt ka midagi maksis, ei mäleta. Juba esimene summa, mille pidime välja maksma tellitud maja projekti eest, oli hirmuäratav. Nii algas meil tagasihoidlik elu, kus tuli igat kopikat arvestada. Ehitamine käis võimaluste piires edasi ja lootus, see kunagi valmis saada, innustas. 

Ega see suur maja olegi päris valmis saanud. 

     Kui Endel lahkus, kolis Jaan, kel oli Tarvastus oma metsavahi maja (erastatud) Viiratsisse ja jätkas siin pooleliolevaid töid. Ta jõudis palju ära teha, kui viiekümneaastasena ajuvähi tõttu meid maha jättis ja jäädavalt lahkus. Nüüd nõudis maja juba remontimist ja katuse vahetamist. Eluruumid olid kõik täielikult korras, aga keldrikorrusel jäi midagi tegemata. Nii jäidki kõik pooleliolevad tööd ja tegemised Jaani  poja Aleksandri, hüüdnimega Sassi kanda. Et maja vajas remontimist, katuse ja akende vahetamist, küttekollete ja välisuste uuendamist, tuleb Sassil kõvasti vaeva näha, et vanaisa Endli suure armastusega ehitatud maja alal hoida. Ka Sass ei ole mingi suurte rahadega rikkur, vaid tavaline metsatööde traktorist, kes jõudumööda püüab majas midagi ära teha.

     Et Adu oli oma perega Viiratsisse elama asunud, töötades majandis traktoristina, aitas ta kopaga kaevamistöödel , Jaan oli alles poisike, aga ta abistas jõudumööda majaseinte ehitamist. Minus polnud välistöödel abilist ja Riinast samuti mitte.  Ainukesena tuli meile appi Vana-Jüri, kes käis iga päev katust tegemas, kuni see valmis sai ja seda tegi ta täiesti tasuta. Muidugi püüdis ka Endel vana meest aidata, kui vaja oli. Minu ehitustöö algas alles siis, kui oli jõutud niikaugele, et algasid sisemised tööd. Õppisin pahteldama ja lihvima. Kõik tuli teha käsitsi liivapaberiga nühkides. Muidugi pidi sellega ka Endel tegelema, sest maja on suur. Riina oli vahepeal juba suureks kasvanud ja aitas tapeetimistöödel. Jaan aga oli sõjaväkke läinud, meie aga ikka ehitasime oma maja.

Endli ema Viiratsi kodus

     Rahast oli alati suur puudus ja nüüd otsustas Endel ärimeheks hakata. Selleks rajas ta aeda suured kasvuhooned ja alustas kurgi- ja tomatitaimede kasvatamisega, kus valmisid hiljem ka viljad. Esimene kasvuhoone oli klaasist ja köetav, sealt saime hästi varajasi kurke ja tomateid, mille eest sai head hinda. Tööd ja vaeva oli nende kasvuhoonetega palju, aga tasus ära. Kõige raskem ja aeganõudvam oli „ärikale“  oma kauba turustamine. Kui taimi sai Viljandi turul väikesel arvul müüa, siis peaaegu kõik taimed tuli Tallinna turule vedada, samuti valminud viljad. Suurem osa kaubast läks Tallinna ja Venemaale - Pihkva turule.
      Nüüd oli Endlil tööd nii pikkadeks päevadeks kui ka öödeks. Viljandi turul olin kauba müüjaks alati  mina, mis mulle ka väga meeldis. Alul tuli kõike teha töö kõrvalt, aga pensionile jäädes muutus elu lahedamaks. Rahapuudus enam ei kimbutanud ja vaatamata väsimusele, tehti tööd rõõmuga. Kogu edaspidine elu keerles ümber kasvuhoonete. 

      Kui Endlil tervis lõpuks üles ütles, käskis ta Jaanil kõik ära põletada, sest keegi ei tahtnud enam kasvuhoonetega jännata. Haigena ja päris nõrgana istus ta oma õuel ja sõnagi lausumata jälgis Jaani pere tegevust, ainult pisarad jooksid vana mehe silmist, kui kõik tema tehtu muutus tuhahunnikuks.

      Hea, et Endli silmad ei näinud seda, kui meie poeg Jaan hiljem, kuue aasta pärast meid maha jättis ja igaveseks lahkus. Jaan suri meie kodus, omas toas, mis oli nüüdseks ka tema kodu. 

      Peale Jaani surma, kes oli vaid viiekümne aastane, muutus ka minu elu. Peremeheks oli Sass ja minu hooldajaks hakkas Jaani lesk Olga. Olga on küll rahvuselt venelane, Saraatovist, kelle Jaan sõjaväest vabanedes Eestisse tõi, aga praeguseks on ta päris eestlaseks saanud. Nende kõik kolm last on üles kasvanud puhta eesti keelega. Olga on inimene, kes ei pelga ühtki tööd, kas oskab või mitte, kõigega saab hakkama.

      Olga läks meie majast Tarvastusse, Mustla lähedale, kus neil oli Jaani poolt erastatud metsavahi maja, kus ta hakkas oma endise kodu maadel metsataimi kasvatama.

       Nüüd tuli ka minul oma kodu jätta. Polnud ju enam Olgat, kes keetis, küpsetas, pesu pesi ja poes käis. Ise ma omadega hakkama ei saanud ja Olga tegi kõik mida vajasin. Päris tihti vedas ta mind oma autoga arstide juurde. Tänu Olgale oli minul oma kodu olemas. Nüüd, kui ta elas kaugel Tarvastu maadel, polnud tal enam võimalusi minu aitamiseks. Olen talle südamest tänulik aitamise eest.

        Saatuse tahtel tuli ka minul see  oma kodu jätta ja Haapsalusse Anne ja Riina juurde elama asuda. Et olen küll kodutu, on minu juures lapsed ja lapselapsed ja lapselapselapsed. Ma elan oma Anne tütre Marge juures ja pole kunagi üksi jäetud. Ma olen söönud, pestud ja igati hooldatud, mida Marge hoolitsus ja töökad käed võimaldavad. Muidugi on kurb ja väga kahju, et mul pole enam oma kodu, mis on raskuste ja suure vaevaga rajatud. Loodan, et minu silmad ei pea nägema kalli kodumaja loovutamist. Seda pidin oma pika elu jooksul juba kolm korda üle elama.

Olen nüüd juba rahunenud, teades, et minu viimased maapealsed tunnid on siiski omas päris kodus, kus viimsele teekonnale, Endli kõrvale, ära saatmine toimub.

Neid ridu kirjutades olen juba 88 aastane ja palju on unustusehõlma kadunud.

Teie kõikide esivanem, Leonilla, juuli 2014.

Leonilla jutustus neis rasketest aastatest on esiti loetud diktofoni, seda kuni peatükini "Endlit otsima". Sealt edasi on tema enda sõnastatud ning omakäeliselt kirja pandud, mille mina, Endli tädipoeg, Arvo Adelbert siia arvutisse  toksinud olen. 

Leonilla ja nende ridade toimetaja Arvo  Leonilla sünnipäeva aegu, Märtsis 20013

Mõned minupoolsed selgitused ja täpsustused, ehk täiendused, on lisatud kaldkirjas.

Leonilla jutustusele on veel lisatud mõnede dokumentide koopiad ning jutustuse tekstis neist tsiteeritu peenemas kirjas, ehk väiksema fondi suuruse järgi eristatav.

Ja lugejale teadmiseks.

Endel, Kalda Aleks, Vana-Jüri ja mina, Arvo - oleme kõik vastastikku tädipojad, Taali valla Põlendmaa küla Mihhail Waarmanni talu tütarde, Natalia, Maria ja Ksenija pojad.

   Mootorratta lugu

   Leonilla jutustusest kuuleme, et Are kaupluses Endel end praktiliselt ei näidanud:

   „Kui mind öösel  ära, uurimisele veeti, oli  Endel üleval korteris, temast ei teadnud mitte keegi, et ta seal on. Ta  seadis seal oma mootorratta asju. Minu käest ei küsitud ka Endlit“. 

Mis „mootorratta asjad“ need siis olla võisid?

   Mäletan väga hästi, see oli arvatavasti 1946. aasta suvel, kui Endel käis Vändras, seekord siis soolo mootorrattaga, ilma külgkorvita. Oli mõned tunnid meil, rääkisid emaga mingeid jutte, mis mulle, 9-10-aastase poisile jäid võõraks, aga, võib-olla saadeti  mind ka õue, mootorratast vaatama. Kui Endel hakkas ära sõitma, kauplesin (võib-olla aga kutsus tema) mind sõitma. Nii sõidutaski Endel mind läbi alevi, Vihtra tee otsa, kust jala tagasi kõmpisin. Siis oli alevi vahel munakivi sillutisega  tee.  Kuid ei mäleta, et tee oleks meid põrutanud, ju siis Endel valis sobiva kiiruse!

Nii siis, kui Endel oli Ares mootorratta asjad  „ära seadnud“, nagu Leonilla ütleb, oli ka kas paras, või koguni viimane aeg Are kauplus maha jätta ja teadmatusesse kaduda. Sest NKVD meeste seatud ülesanne - imbuda Leetsaare lähikonda nende  kinnivõtmise korraldamise eesmärgil, oli ju peale mitmekordseid ähvardusi, ikkagi täitmata. Selle kohta järgnev väljakirjutus:

   „Kontrollimisel selgus, et Sutt Endel kuulus 1947. a. julgeolekuministeeriumi veeteede osakonna võrku. Temaga katkestati koostöö 1948. a. ja tema isiklik toimik anti arhiivi. Sidemete taastamiseks ja jälitamiseks on Sutt saadetud illegaalina imbuma Leetsaare bandesse. Ajal, mil ta oli illegaalses seisundis, oli tal kaks kohtumist, kuid Leetsaare kohta ta andmeid saanud ei ole.“

*) märgitud koht Leonilla jutustuse tekstis:

„Vabaduse hinnaks on elu“ lk 318, Aino Lepp ja Grenader Kirjastus, 2011

  Mootorratta asjades aitas selgust saada Adu, kellelt küsisin, et kus oli Endli mootorratas sellest peale, kui ta kinni võeti kuni 1958. aastani, mil ta jälle mootorrattaga sõitis ja ka Vändras käis. Nagu pildilt näha,   - Anne külgkorvis ja Endli selja taga Leonilla. Kuid see külgkorviga mootorratas ei ole mitte BMW, vaid vene  M-72.

   Asjasse aitas selgust tuua  Adu.

Mis tingimustel, seda ei tea, kuid sel momendil, sõja ajal siis, kui viimased sakslased oli Pärnust lahkumas, sai (või andis?) Riia mnt surnuaia lähistel paiknenud sakslaste mingi ülemus loa Endlile  sealt mootorrattaga välja (ära) sõita.

Arvatavasti oligi see sama mootorratas (võimalik, et BMW?), millega ta käis 1946. aasta suvel Vändras ja mida ta valmistas ette vastutusrikkaks sõiduks teadmatusesse märtsikuu öösel Arest üle Kilingi Nõmme Viljandisse, Künni tänavale, Vana Jüri juurde maapakku.

 Adu kirjelduse  kohaselt peitis Endel selle (Leonilla sõnastuses)  „sakslaste käest võetud“ mootorratta Kannussaare lehmalauta seina vahele nii, et ehitas sissepoole uue seina, parasjagu just nii laia (paksu), et sinna vahele mahtuski peitu pandud mootorratas. Seesama, millega ta oli ka Vändras käinud. Sissepoole, vastu uut seina loopis ta veel paraja sõnnikuhunniku, mis mingit kahtlust kellegis ei äratanud.

   Ilmselt oli seesama mootorratas väärtuslikuks liiklusvahendiks kõigiks ülemeresõidu ettevalmistustöödeks.   Muuhulgas oma esimese sõidu mootorrattal tegi ju ka Anne - Kõpust Märjamaale.

                                 Sellel pildil on Endel Pulst Erichi M-72-ga Vändras, 1958. aasta jaanipäeva paiku

  Kuhu jäi, kes hoidis tallel selle mootorratta kõik need aastad, mil Endel ja Leonilla ära, seal Külmal maal olid? Sest 1958. aasta suvel, Eestis puhkusel olles oli Endel jälle mees mootorrattaga, siis juba külgkorviga.

   Millal ta seda teha võis?

 Tõenäoliselt toimus peitmine siis, kui ta oli veendunud, et mootorratast ülemere sõidu ettevalmistustööde korraldamiseks enam vaja ei lähe. Seega siis mõni päev või nädal enne kavandatud merereisi algust.

  Millal siis mootorratas, peidust välja võeti?  Just siis, kui Endel 1958. aastal pikal puhkusel, ligi pool aastat, Pärnus viibis. Mis sest mootorrattast edasi sai, see ei ole päris selge. Kuid mootorratta lugu arenes edasi sellest peale, kui Endli koolivend, Pulst Erich meil Pärnus külas käis. Ühtlasi oli       Pulst Erich ka minu ristiisa, ütleb Adu. Oma ametilt oli ta riikliku tuletõrje inspektor Jõgeval. Nii sõitsimegi tema ametirattaga, külgkorviga M-72, kolmekesi Jõgevale,  kus isa ja Erich käisid veel kuskil ära, kuid kuhu mind millegipärast kaasa ei võetud. Mõne aja pärast sõitis isa uuesti Jõgevale ja oli seal pikemat aega ning tuli siis tagasi juba mootorrattaga BMW-750.

  Ilmselt meie esimesel käigul Jõgevale käisid nad Erichiga seda masinat vaatamas, mis oli  lahti- võetult seisnud kellegi valduses ja kes selle siis isale ära müüs.

  Edasi pakkis Endel selle BMW-750 raudtee konteinerisse ning saatis oma  Ksahstani aadressile, kuhu see mõne kuu pärast ka kohale tuli.

 Edasi teenis see „fašistide lahingumasin“ (oli ju see samuti sakslaste käest/järelt saadud trofeemasin) Endlit Kasahstani steppides truu veoloomana 6-7 aastat, mil ta selle ühe kohalikuga vahetas ringi vene „Pobeda“ vastu.

 Ja kõige lõpuks muutis „Pobedagi“ veel omanikku. Mingid kohalikud miilitsad olid  seadnud varitsuse ja pidasid Endli kinni ning avaldasid soovi tema „Pobeda“  ära osta. Nii soetaski Endel veel lõpuks selle müügist saadud raha eest omale „Zaporožetsi“.